Energiamajandus Eestis 2010 – 2014

Allikas: Energiatalgud


Artikkel Energiamajandus Eestis 2010 – 2014 esitab väljavõtte vastvalminud aruandest "Eesti energiamajandus 2015". Käesolevalt on toodud väljavõte aruande peatükist 1. ENERGIAMAJANDUS EESTIS 2010-2014.


Peaartikkel: Eesti energiamajandus 2015;

Seotud artiklid: Energiatarbimine; Energiaressursid; Kütused; Elektrimajandus; Soojusmajandus; Varustuskindlus; Regulatsioonid; Energiatehnoloogiad; Energiaturud; ENMAK 2030+; Energiamajanduse keskkonnamõju; Biomajandus



Eesti energiamajanduse põhiindikaatorid

Seotud artiklid: Energiatarbimine; Energiamajanduse keskkonnamõju


Euroopa Liidu pikaajaline energia- ja kliimapoliitika keskendub taastuvenergia osakaalu ning energiatõhususe suurendamisele ning süsinikuheitme vähendamisele. Siduvad eesmärgid on liikmesriikidele seatud aastani 2020 (EL 2020), üle-euroopalised eesmärgid aastaks 2030 (EL 2030) seati paika 2014. aastal toimunud Euroopa Ülemkogul (Tabel 1). [1]

Aastatel 2010–2013/14 on Eestis primaarenergia sisemaine tarbimine suurenenud 7,5 protsenti ning energia lõpptarbimine vähenenud 2,2 protsenti. Taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimisest on samal ajavahemikul suurenenud 25,6 protsendini (Joonis 2), ületades Eestile aastaks 2020 seatud sihti. [1]

Eesmärkide täitmine ei pea ilmtingimata tähendama taastuvenergia tootmismahtude kasvu vähenemist. Euroopa Liidu liikmesriigid, mis toodavad taastuvenergiat eesmärkidest suuremas mahus, saavad taastuvenergia statistilisi ühikuid müüa (üle kanda) teistele EL-i liikmesriikidele. [1]

Võrreldes 1990. aastaga on vähenenud nii Eesti primaarenergia tarbimine (–40%) kui ka energia lõpptarbimine (–48%). Sealjuures on energia lõpptarbimine aastatel 2009–2014 jäänud suhteliselt stabiilseks. Samal ajal on primaarenergia sisemaine tarbimine suurenenud 25 protsenti, näidates keskmist seost majanduse reaalkasvuga (Joonis 3). Energiatarbimise lahtisidumine majanduskasvust on üks EL-i eesmärke seoses pikaajalise energia- ja kliimapoliitika rakendamisega.

Sarnaselt energia tarbimisega on 1990. aastaga võrreldes toimunud Eestis märkimisväärne inimtekkeliste kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguste vähenemine. 2009. aastaks vähenesid heitkogused 60 protsenti (Joonis 4). Majanduse taastumise käigus on suurenenud ka süsinikuemissioonid – 2013. aastaks oli heitkoguste vähenemine taandunud 46 protsendile. Kuivõrd ligi 90 protsenti Eesti KHG heitkogustest tuleneb energiamajandusest, näitas süsinikuemissioonide kasv perioodil 2009–2013, nagu ka primaarenergia sisemaise tarbimine, keskmist seost majanduse reaalkasvuga.

Seega, 2015. aasta alguseks on Eesti pea kõik oma EL 2020 raames võetud kohustused või liigub nende täitmise graafikus􀀑 samuti vastavad praeguseks toimunud muutused Eesti energiamajanduse struktuuris teadaolevatele EL-i 2030. aasta eesmärkidele.

Eesti energiasõltuvusmäär (näitab imporditud energia osatähtsust energiavajaduse rahuldamisel) oli 2013. aastal EL28 madalaim (Joonis 5). Energiasõltuvusmäära vähendamisse alates 1990. aastast on panustanud nii primaarenergia tarbimise vähenemine kui ka kodumaiste kütuste (biomass, põlevkivi, turvas, tuul, päike) olemasolu ning laialdasem kasutuselevõtt. Importkütused on põhiliselt maagaas ja mitmesugused naftatooted (mootoribensiin, diislikütus).

Vaadeldes Eesti majandust aga ressursside kasutamise tootlikkuse kontekstis (ressursitootlikkus, energiatootlikkus, süsinikutootlikkus), selgub, et võrdluses teiste EL-i liikmesriikidega on Eesti (energia)majanduse tootlikkus madal.

Kodumaine materjalitootlikkus (DMC – domestic material consumption) näitab, mitu lisandväärtuse eurot on suudetud luua ühe tonni materjali kasutamise abil. 2013. aastal toodeti Eestis ühe kasutatud kodumaise materjalitonni kohta ligikaudu neli ja pool korda vähem lisandväärtust kui EL-is keskmisena, jõudes samale tasemele, kui see oli 2004. aastal. Eesti kodumaine materjalitootlikkus (2013. aastal 421 €SKP2010/t DMC) on üks EL-i madalamaid, ületades vaid Bulgaaria, Rumeenia ja Serbia vastavaid näitajaid. Eesti kodumaise ressursi madalat tootlust põhjustab peamiselt põlevkivi otsepõletamisel põhinev elektrienergia tootmine. Olukorra parandamiseks rakendatavate meetmete ettepanekud on tehtud nii energiamajanduse arengukava kui ka põlevkivi arengukava32 eelnõudes.

Majanduse süsinikutootlikkus (Carbon Productivity) kirjeldab, mitu lisandväärtuse eurot on majanduses loodud ühe tonni kasvuhoonegaaside emiteerimise kohta riigi territooriumil. Võrreldes 2003. aastaga oli Eesti majanduse süsinikutootlikkus 2012. aastal 27 protsenti kõrgem (kasv keskmiselt 2,4%/a), jäädes kolm korda madalamaks kui EL28-s keskmisena. 2012. aastal moodustasid energeetikasektori süsinikuheitmed ligikaudu 88 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside heitkogustest27.

Majanduse energiatootlikkus (Energy Productivity of the Economy) näitab, kui lisandväärtust luuakse primaareenergia sisemaise kasutuse abil. 2004–2013 suurenes Eesti majanduse energiatootlikkus 4 protsenti (keskmiselt 0,4%/a). Eesti majanduse energiatootlikkus oli 2013. aastal EL28 keskmisest kolm korda madalam ning meie lähiriikidest keskmiselt 2,4 korda madalam.


Majanduslik keskkond

Seotud artiklid: Energiatarbimine; Elektrimajandus; Soojusmajandus


2014. aastal ulatus Eesti SKP 17,4 miljardi euroni (€2010)35, ulatudes 2007. aasta tasemeni (Joonis 6). Seega on Eesti majandus viimaste aastatega majanduslanguse aegsest perioodist järk-järgult toibunud.

Võrreldes EL28 keskmisega on Eestis SKP reaalkasvu iga-aastane muutus olnud üks suurimaid. 2009. aastal oli langus Eestis –14,4 protsenti, kuid EL-i keskmine –4.5 protsenti. SKP kasv oli lähiaastatest Eestis suurim 2011. aastal, ulatudes 7,6 protsendini, Euroopa Liidus keskmiselt 1,7 protsenti. 2014. aastal oli Eurostati andmetel Eesti majanduse reaalkasv 2,9 protsenti ning EL-s keskmisena 1,4 protsenti.

Kõige suurema osa SKP-st moodustab teenuste sektor (50%), millele järgnevad tööstus ja ehitus (20%) (Joonis 7).

Eesti energiamajanduse tegevustes on omavahel seotud nii ettevõtlus, valitsemissektor kui ka eratarbijad (kodumajapidamised). Valitsemissektori osatähtsus (16%) Eesti lisandväärtusest ulatus koos kodumajapidamistega 25 protsendini 2014. aastal Eestis loodud (Joonis 8). Sealjuures ulatus kaupu ja mittefinantsteenuseid tootvate ettevõtete panus lisandväär􀀐tuse loomisest 71 protsendini.

Energiamajandusega (läbi kütuste ja energia tarbimise) on kaudselt seotud kõik majanduses tegutsevad institutsioonid. Tulenevalt kättesaadavate andmete täpsusastmest, on otseselt energiamajandusega seonduvateks tegevusaladeks on käesolevalt loetud järgmised tegevusalad:

1. D Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine
2. B Mäetööstus
3. C19 Koksi ja puhastatud naftatoodete tootmine
4. F41 Hoonete ehitus
5. G473 Mootorikütuse jaemüük
6. H49 Maismaaveondus ja torutransport
7. M721 Teadus- ja arendustegevus loodus- ja tehnikateaduste vallas

Samuti informatiivseks tutvumiseks on toodud joonis 9, joonis 10 ning joonis 11

Pikaajaline energia- ja kliimapoliitika

Seotud artiklid: ENMAK 2030+, Keskkonnamõju


  • Uue energiamaanduse arengukavaga ENMAK 2030 soovitakse valitsemissektori arengukavade arvu vähendada ning olemasolevaid arengukavasid konsolideerida.
  • EL võttis vastu energia- ja kliimapoliitika raamistiku aastani 2030.
  • ENMAK 2030 eelnõu läbis ministeeriumitevahelise kooskõlastusringi 2015. aasta veebruaris, kuid pole seni Vabariigi Valitsusse jõudnud

Eesti energiamajanduse visioon aastaks 2050

Eesti energiamajanduse pikaajaline visioon aastaks 2050 on kirjeldatud ENMAK 2030 eelnõus. Alljärgnev tekst on väljavõte eelnõust 13.12.2014 seisuga. [1]

Eesti kasutab aastal 2050 oma energiavajaduse rahuldamiseks peamiselt kodumaiseid ressursse, mitte ainult elektri-, vaid ka soojuse tootmises ja transpordisektoris. Energiasektoris tehtud investeeringud on kaasa toonud kohalike fossiilsete primaarkütuste kasutamise efektiivsuse kahekordistumise võrreldes tänase tasemega. Vastavalt Euroopa Liidu Energia Teekaardile 2050 sätestatud eesmärkidele on süsinikdioksiidi heitmete tase energiasektoris vähenenud enam kui 80 protsenti (võrreldes 1990. aasta tasemega). Väljakujunenud regionaalsel gaasiturul on Eesti kohalikku päritolu gaaskütused konkurentsivõimelised ning nende tootmismaht võimaldab vajadusel katta kuni kolmandiku Eesti gaasi tarbimisest. [1]

Euroopa Liidu energia ja kliimapakett 2020

Eestile parima energiamajanduse stsenaariumi valikule seavad omapoolse raamistiku energeetika valdkonnas või energiamajanduse arenguga tihedalt seotud valdkondades Euroopa Liidu poliitiliste kokkulepetega võetud kohustused ning eesmärgid. Nende kohustuste täitmist iseloomustavad indikaatorid ja nende taotletavad saavutustasemed on järgmised:


Taastuvenergia 2020
Energia lõpptarbimine 2020
Energia lõpptarbimine aastal 2020 ei tohi ületada 2010. aasta energia lõpptarbimist 2818 ktoe (=118 PJ/a = 32,8 TWh/a) (indikatiivne eesmärk tulenevalt energiasäästu direktiivist 2012/27/EL ja konkurentsivõime kavast „Eesti 2020“
KHG heitkogus 2020
EL heitkoguste kauplemissüsteemi väliste sektorite summaarne kasvuhoonegaaside heitkogus atmosfääri võib aastaks 2020 kasvada kuni 11 protsenti (6,27 mln t CO2ekv) võrreldes 2005. aastaga (5,65 mln t CO2ekv) (kohustuslik eesmärk tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu otsusest 406/2009/EÜ ja konkurentsivõime kavast „Eesti 2020“

Euroopa Liidu energia ja kliimapakett 2030

2014. aasta oktoobri lõpul Ülemkogu poolt kokkulepitud EL 2030 kliima- ja energiapoliitika raamistik on järg olemasolevale 2020. aasta raamistikule ning vaheetapp liikumaks 2050. aastaks madala süsinikusisaldusega majanduse suunas. 2030 kliima- ja energiaraamistikuga kokku lepitud olulisemad eesmärgid:


Taastuvenergia 2030
EL-ülene eesmärk suurendada taastuvenergia osakaalu aastaks 2030 27 protsendini energia lõpptarbimises. EL ülest eesmärki ei tõlgendata automaatselt siduvateks riiklikeks eesmärkideks nagu on see seatud praeguse energia- ja kliimapaketiga.
Energia lõpptarbimine 2030
EL-i energiatõhususe seatud mittesiduv eesmärk suurendada aastaks 2030 energiatõhusust 27 protsendi võrra (võrreldes 2007. aastal PRIMES mudeli abil tehtud prognoosidega primaarenergia tarbimise kohta aastal 2030).
KHG heitkogus 2030
EL-ülene eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitkogust 40 protsenti aastaks 2030 võrreldes 1990. aastaga, mis omakorda jaguneb:
1. EL-i heitkogustega kauplemise süsteemiga (ETS) hõlmatud sektorid peavad võrreldes 2005. aastaga heitkoguseid vähendama kokku 43 protsenti.
2. EL-i heitkogustega kauplemise süsteemi välised (non-ETS) sektorid peavad heitkoguseid vähendama 30 protsenti.

Euroopa Liidu energia teekaart 2050

Energia teekaart 2050 seab Euroopa Liidu energiasektori ümberkujundamise tegevussuunad aastaks 2050 liikumaks vähese sisinikdioksiidiheitega majanduse suunas. EL pikaajaline eesmärk on vähendada heitkoguseid 80–95 protsenti, võrreldes 1990. aasta heitkogusega aastaks 2050.

Euroopa puhta õhu programm

Euroopa puhta õhu programmi järgi peab tervisemõju (enneaegne suremus tahkete osakeste ja osooni tõttu) kehtiva õigustiku alusel vähenema aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005 40 protsenti ning eutrofeerumise piirväärtusi ületavate ökosüsteemide hulk 22 protsenti. Uue õhupoliitika eesmärkide alusel peavad need näitajad vähenema vastavalt 52 ja 35 protsenti. Õhusaasteainete vähendamist energiatootmisseadmetes kavandatakse algatada järgmiste ettepanekute toel:

  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise ning direktiivi 􀀕􀀓􀀓􀀖􀀒􀀖􀀘􀀒2003/35/EÜ􀂞 muutmise kohta [COM/2013/0920 final - 2013/0443 (COD)];
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavate keskmise võimsusega põletusseadmetest õhku eralduvate saasteainete heite piiramise kohta [COM/2013/0919 final - 2013/0442 (COD)]. Eelnõuga kujundatakse keskkonnanõuded 1-50 MW põletusseadmetes erinevate kütuste põletamisele. See direktiiv ei mõjutaks ainult õliküttel katlamaju, vaid kõiki 1–50 MW seadmeid, sh senisest oluliselt rangemad nõuded puudutaksid katlaid, kus põletatakse nt biomassi, uttegaasi või muud kütust;
  • nõukogu otsus, millega kiidetakse heaks 1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni 1999. aasta protokolli (hapestumise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamise kohta)􀀌 muutmine [COM/2013/0917 final - 2013/0448 (NLE)].

Energiapoliitika rakendamine

Seotud artiklid: ENMAK 2030+


Energiamajanduse arengukava

Valdkondliku poliitika (sh energiamajanduse-alase poliitika) kujundamine käib Eestis valdkondlike arengukavade kaudu. Seni on Eesti energiamajanduse (energeetika) alast poliitikat suunatud järgmiste arengudokumentidega [2],[3]:

1. Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020.
2. Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020.
3. Eesti elektrimajanduse arengukava aastani 2018.
4. Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2008-2015.

Kehtiva energiamajanduse arengukava aastani 2020 (ENMAK 2020) üldeesmärk on sõnastatud missioonina: „Eesti energiasektori missiooniks on tagada Eestis pidev, tõhus, keskkonda säästev ja põhjendatud hinnaga energiavarustus ning säästlik energiakasutus.

Vabariigi Valitsuse 8. augusti 2013 korraldusega algatati uue energiamajanduse arengukava aastani 2030 ENMAK 2030 koostamine. Uus energiamajanduse arengukava on koostatud nii, et asendab järgmisi hetkel kehtivaid või hiljuti kehtivuse lõpetanud arengukavasid:

1. Eesti elektrimajanduse arengukava aastani 2018;
2. Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007-2013;
3. Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008–2013.
4. Lisaks määrab lähtekohad järgmistele arengukavadele, mida tuleb Euroopa Liidu õigusest tulenevalt esitada Euroopa Komisjonile: taastuvenergia tegevuskava taastuvenergia direktiivi 2009/28/EÜ alusel; energiasäästu tegevuskava ja hoonete renoveerimise kava energiasäästudirektiivi 2012/27/EL alusel. Euroopa Komisjonile esitatavatele kavadele kehtivad erinõuded nende vormi ja metoodika osas.

Kuivõrd valitsemissektor on üle vaatamas energiapoliitika sihte, on käesoleva aruande koostamisel kasutatud sisendina 2015. aasta alguses valminud energiamajanduse arengukava ENMAK 2030 eelnõus kirjeldatut, eelnõu koostamise raames valminud uuringuid ning valdkondlikku statistikat. [4]

Energiamajanduse arengukava aastani 2030 (ENMAK 2030) kirjeldab Eesti energiamajanduse arengu visiooni ning valib sektorite kaupa optimaalseimad lahendusteed, lähtudes üldeesmärgist tagada tarbijatele turupõhise hinna ning kättesaadavusega energiavarustus, mis on kooskõlas Euroopa Liidu pikaajaliste energia- ja kliimapoliitika eesmärkidega, samas panustades Eesti majanduskliima ja keskkonnaseisundi parendamisse ning pikaajalise konkurentsivõime kasvu.

Eesti tuleviku energiamajandust on kirjeldatud ENMAK 2030 eelnõus ning selle alusuuringutes. Alusuuringute tulemusi ning algeeldusi ei ole otstarbekas nende suure mahu tõttu siinkohal eraldi välja tuua. Täpsemalt saab Eesti energiamajanduse võimalike tulevikustsenaariumitega tutvuda lehel www.energiatalgud.ee/ENMAK. ENMAK 2030 koostamise raames kirjeldatud sise- ja väliskeskkonna eelduste täiemahulisel realiseerumisel on Eesti energiamajanduses oodata järgmisi muutusi (Tabel 2).

Energiamajanduse korralduse seaduse eelnõu

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium avaldas 16. oktoobril 2014 Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemis energiamajanduse korralduse seaduse eelnõu, mille peaeesmärk on võtta üle [EL energiatõhususe direktiiv 2012.pdf energiatõhsususe direktiiviga 2012/27/EL] kehtestatud ühine ja liikmesriikidele kohustuslik meetmete raamistik energiatõhususe edendamiseks EL-is. Direktiivi põhieesmärk on tagada liidu nn 2020. aasta energiatõhususe 20 protsendi eesmärgi täitmine ja rajada teed edasisele energiatõhususe parandamisele pärast aastat 2020.

Nimetatud eesmärk seisneb vajaduses vähendada 2020. aastaks liidus primaarenergia tarbimist 20 protsenti võrreldes prognoosituga. Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta järeldustest rõhutati, et liit ei suuda senisel viisil jätkates täita 2007. aasta märtsis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel 2020. aastaks kokku lepitud 20 protsendi energiatõhususe eesmärki. Olukorra parandamiseks kirjeldati Euroopa Komisjoni 2011. aastal avaldatud „Energiatõhususe kavas” mitmesuguseid poliitika- ja muid meetmeid energiatõhususe suurendamiseks, mis hõlmavad kogu energiaahelat. Kava nägi ette avaliku sektori juhtivat rolli energiatõhususe saavutamisel, tegevusi hoonete ja seadmete energiatõhususe tõstmiseks, meetmeid tööstuses, samuti vajadust anda lõpptarbijale võimalus oma energiatarbimist reguleerida. Kava dokumendis leiti, et tuleb ajakohastada liidu energiatõhususe õigusraamistikku uue energiatõhususe direktiiviga, mille liikmesriikidele kohustuslik meetmete raamistik peab aitama saavutada EL-i energiatõhususe eesmärgi puudujäävat osa.

Energiamajanduse korralduse seaduse eelnõu eesmärk on tagada direktiivi ülevõtmine ja luua tingimused riigi 2020. aasta energia lõpptarbimise eesmärgi täitmiseks.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium sai energiamajanduse korralduse seaduse eelnõu kooskõlastuse Justiitsministeeriumilt juulis 2015 ning planeerib eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele novembris 2015. Uue energiamajanduse korralduse seaduse loomisel on lisaks ka kaugem eesmärk – korrastada ning selgemaks muuta energiamajanduse alased õigusaktid (elektrituruseadus, maagaasiseadus, kaugkütteseadus ja vedelkütuse seadus). Selle ülesande täitmine on ette nähtud hiljem. Praktikas tähendab see energiaturgu reguleerivate seaduste horisontaalsete ja kattuvate sätete ületoomist energiamajanduse korralduse seadusesse. Sellised sätted on näiteks mõõtmise, arvete esitamise, võrgutasude kooskõlastamise ja tarbijate informeerimisega seonduvad nõuded.

Kulud, tulud, maksud ja subsiidiumid

Seotud artiklid: Kütused; Elektrimajandus; Soojusmajandus; Energiaressursid


Rahalised näitajad:

  • Elektri, soojuse ja kütuste ostmiseks kulus 2014. aastal hinnanguliselt 2250 mln €2014 (↑8%real vs 2010), enim suurenes kulu mootorikütustele, biomassile ning elektrienergiale (􀀆↑~15%real vs 2010). (Joonis 12, Joonis 13).
  • Elektri ja soojuse tootmisprotsessidega seonduvaid keskkonnatasusid deklareeriti 2014. aastal 77 mln €2014 (↑􀀆32%real vs 2010), mis moodustas 80 protsenti kõigist deklareeritud keskkonnatasudest). (Tabel 3).
  • Energiamajandusega seonduvaid makse laekus 2014. aastal 525 mln € (􀀆↑9%real vs 2010) moodustades ligi 8 protsenti 2014. aasta maksulaekumistest. (Tabel 4).
  • Energimajandusse suunatud toetused ulatusid 2014. aastal summani 133 mln €2014 (􀀆􀀆↑125%real vs 2010). Perioodil 2010–2014 suunati energiamajandusse toetusi keskmiselt 146 mln €2014/a. (Joonis 14).
RSS uudisvoog



Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Eesti Arengufond. Eesti energiamajandus 2015.
  2. Rahandusministeerium. Riigi strateegiline juhtimine
  3. Vabariigi Valitsus. Arengukavad
  4. www.energiatalgud.ee/ENMAK
  5. Statistikaamet. KE02: Energiabilanss
  6. Eurostat. Share of energy from renewable sources (nrg_ind_335a)
  7. Keskkonnaministeerium. Greenhouse Gas Emissions in Estonia 1990–2013. National Inventory Report
  8. 8,0 8,1 Keskkonnaministeerium, 2015
  9. Statistikaamet. KE024: Energiabilanss kütuse või energia liigi järgi, TJ
  10. Eurostat. Simplified energy balances - annual data [nrg_100a􀀑]
  11. Eurostat. GDP and main components (output, expenditure and income) [nama_10_gdp
  12. 12,0 12,1 Eurostat. Energy dependence (tsdcc310)
  13. Eurostat. Material flo􀀑w accounts [env_ac_mfa]
  14. Statistikaamet. RAA0044: Toodang, vahetarbimine ja lisandväärtus institutsionaalse sektori järgi (ESA 2010) (kvartalid)
  15. 15,0 15,1 Statistikaamet. EM008: Ettevõtete lisandväärtus ja tootlikkusnäitajad tegevusala (EMTAK 2008) ja tööga hõivatud isikute arvu järgi
  16. Eurostat. HICP (2005 = 100) – annual data (average index and rate of change) [prc_hicp_aind]
  17. Statistikaamet. KE032: Elektrijaamade võimsus ja toodang
  18. Statistikaamet. Eesti statistika aastaraamat 2015


Täiendavat lugemist

Aasta Kategooria Pealkiri
2015 Aruanne Eesti energiamajandus 2015


Kontaktvõrgustik

Kontaktvõrgustik on koostamisel. Kui soovite artikli kontaktvõrgustikuga liituda, võtke ühendust artikli teemahalduriga.


On Teil ettepanekuid, kuidas "ENERGIAMAJANDUS EESTIS 2010 – 2014" artiklit täiendada? Leidsite infot, mis ei ole enam ajakohane või vajab täpsustamist? Võtke ühendust artikli "ENERGIAMAJANDUS EESTIS 2010 – 2014" teemahalduriga MARGUS ALTEMENT e-aadressil margus.altement@arengufond.ee või avaldage arvamust selle artikli ARUTELU all.

Personaalsed tööriistad
Energiatalgud Energiaühistud
Nimeruumid

Variandid
vaatamisi
Toimingud
Tööriistad