Mõju bioloogilisele mitmekesisusele

Allikas: Energiatalgud

Välismõjud.png

Bioloogiline mitmekesisus, teisisõnu ka looduslik mitmekesisus, biodiversiteet, loodusrikkus, kirjeldab eluvormide (organismide, liikide, koosluste, elupaikade jne) ohtrust. Käesolev artikkel Mõju bioloogilisele mitmekesisusele kirjeldab bioloogilist mitmekesisust mõjutavaid tegureid ja asjaolusid. [1]


Peaartikkel: Energiamajanduse keskkonnamõju;
Seotud artikkel: Mõju kliimale; Mõju õhukvaliteedile; Jäätmete teke; Mõju veekvaliteedile; Loodusvarade kasutamine; Sotsiaalmajanduslik mõju; Energiamajanduse mõju inimese tervisele;


Bioloogiline mitmekesisus

Õiguslik taust

1992. aastal allkirjastas Eesti koos 193 maailma riigiga bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni[2] ja ratifitseeris selle 1994. aastal. Selle konventsiooni osapoolte konverentsil Nagoyas 2010. aastal võeti vastu globaalne elurikkuse strateegia aastani 2020, mis on jätkuks eelmise dekaadi sarnasele strateegiale, aga erineb sellest mitmeti. 2010. aastaks seatud strateegilist eesmärki – peatada elurikkuse kadu ei suudetud täita peamiselt seetõttu, et ei kaasatud kõikide ühiskonna majandusharude esindajaid. Uus strateegia näeb ette just laiaulatuslikku kaasamist ja ökosüsteemset lähenemist kõigis majandusharudes. Strateegia missiooni kohaselt tuleb elurikkuse kadumise peatamiseks tegutseda kohe ja efektiivselt, et 2020. aastaks oleks säilinud vastupidavad ja teenuseid pakkuvad ökosüsteemid, mis tagavad maa elurikkuse, inimese heaolu ja vaesuse vähenemise. See strateegia sisaldab viit strateegilist eesmärki ja 20 mõõdetavat eesmärki ning ülesandeid nende saavutamiseks. Konventsiooni osapooled kohustuvad kandma neid eesmärke ja ülesandeid oma strateegiatesse. Iga kahe aasta tagant kogunetakse konventsiooni osapoolte konverentsile ja tehakse kokkuvõtteid strateegia täitmise kohta. [1]

Euroopa Liit (sh Eesti) võttis EL-i nõukogu tasemel 2011. aasta suvel vastu EL-i elurikkuse strateegia aastani 2020. Selle üldeesmärk on peatada EL-is 2020. aastaks elurikkuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ning neid võimaluste piires taastada, suurendades EL-i panust globaalse elurikkuse vähenemise ärahoidmisse. Strateegia sisaldab kuut eesmärki ja 20 meedet nende saavutamiseks. [1]

Eesti kinnitas 2012. aasta suvel Looduskaitse arengukava aastani 2020 (LAK)[3]. Arengukava on kooskõlas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni globaalse elurikkuse strateegia ja sellest tuleneva EL-i elurikkuse strateegiaga ning selle kümne aasta eesmärgiga. [1]

LAK on strateegiline lähtedokument looduse kaitse ja kasutamisega seotud valdkondade arendamiseks kuni aastani 2020. Looduskaitse arengukava strateegilised eesmärgid on järgmised [3]:

  • Inimesed tunnevad, väärtustavad ning hoiavad loodust ja oskavad oma teadmisi igapäevaelus rakendada;
  • Liikide ja elupaikade soodne seisund ja maastike mitmekesisus on tagatud ning elupaigad toimivad ühtse ökoloogilise võrgustikuna;
  • Loodusvarade pikaajaline püsimine on tagatud ning nende kasutamisel arvestatakse ökosüsteemse lähenemise põhimõtteid.

Erinevate direktiivide nõuded on kantud ka Eesti looduskaitseseadusesse[4], mille alusel meil looduse kaitset korraldatakse. Selle seaduse järgi oli Eestis 2013. aasta 1. jaanuari seisuga kokku 3786 kaitstavat loodusobjekti1. Eesti maismaast on looduskaitse all 18% ja veealast 31%. [1]

Bioloogilise mitmekesisuse seisund

Eestis on registreeritud ligi 400 linnuliiki (neist peaaegu 300 pesitsejatena), umbes 75 kalaliiki, viis roomajaliiki, 11 liiki kahepaikseid ning ligi 70 liiki imetajaid. Siin kasvab ligikaudu 1450 liiki soontaimi, 550 liiki sammaltaimi ja 2500 liiki vetikaid. Kokku on Eestis eElurikkuse[5] veebiportaali andmetel registreeritud 31 041 liiki. [1]

Üldjoontes on elurikkus Eestis suurem rannikualadel, saartel ja Lõuna-Eestis. Elurikkaimad piirkonnad jäävad Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikule, Matsalu ja Puhtu ning Alam-Pedja ja Nigula looduskaitsealade ümbrusesse. Samas võib märkida, et eluvaesemad piirkonnad langevad kokku just intensiivsemate põllumajanduspiirkondadega Eestis — Virumaa lõunaosa, Jõgevamaa põhjaosa ja Järvamaaga. [1]

Üle-euroopalise tähtsusega elupaikade (EL loodusdirektiivi I lisa - elupaigad[6], mille kaitseks on loodud kaitsealade võrgustik – Natura 2000[7]) looduskaitseline seisund on viimase viie aasta jooksul paranenud. Kui 2009. aastal oli soodsas seisundis alla poole (42%) elupaikadest, siis 2013. aastal on neid juba 52%. Väga oluline on ka see, et kui 2009. aastal oli veel 12% elupaikade seisund teadmata, siis 2013. aastal ei ole enam ühtegi sellist elupaika. Samuti on vähenenud selliste elupaikade osakaal, mille seisund on hinnatud halvaks – neid oli 2009. aastal 15%, aga 2013 on vaid 3% kõigist elupaikadest. Siiski on ligi pooled elupaikadest veel halvas või ebapiisavas seisundis ja nende säilimine pole seetõttu tagatud. [1]

Üle-euroopalise tähtsusega liikide (EL loodusdirektiivi lisades loetletud liigid[6]) looduskaitseline seisund on viimase viie aasta jooksul oluliselt paranenud. Kui 2009. aastal oli soodsas seisundis vaid ligi veerand (24%) pea sajast liigist, siis 2013. aastal hinnatakse soodsas seisundis olevaiks juba 54% liikidest. Samuti on oluliselt vähenenud nende liikide arv, kelle seisund vajab uurimist – 2009. aastal oli selliseid liike pea kolmandik (27%), 2013. aastal vaid 11%. Kahjuks on aga ikka veel veidi üle kolmandiku liikidest halvas või ebapiisavas seisundis, s.t nende asurkondade elujõuline säilimine Eestis pole tagatud. [1]

Eestisse rajatud erinevaid kaitsealasid kujutab joonis 1.

Mõju bioloogilisele mitmekesisusele

Eesti bioloogiline mitmekesisus on teiste 57. laiuskraadist põhja pool asuvate sarnase suurusega territooriumitega võrreldes üks rikkamaid. Selle põhjuseks on vahelduvad klimaatilised tingimused, saare- ja mandrialade olemasolu, merepiiri ja siseveekogude rohkus ning aluskivimite ja nendele vastavalt mullastikutingimuste vahelduvus, mis kõik on loonud hea aluse väga mitmepalgeliste ökosüsteemide kujunemise ja arengu jaoks. Eestis elab teadaolevalt 26 600 liiki, millest umbes poole moodustavad selgrootud. Tegelik liikide arv võib küündida 40 000-ni. Eestis on riikliku kaitse all 570 taime-, seene- ja loomaliiki, kaitsealadega on kaetud 18% maismaast. Mets loetakse bioloogiliselt mitmekesiseks, kui tegemist on looduslikult tekkinud met¬saga. Biokütuste tootmiseks ei saa kasutada bioloogilise mitmekesisusega metsast, rohumaalt ja märgaladelt pärit toorainet. Eesti metsamaast on 44,6 % looduslik (primaarmets). [8]

Bioloogiline mitmekesisus ja seotud ökosüsteemiteenused on nii globaalsel, regionaalsel kui kohalikul tasandil mõjutatud eelkõige kasvavast maailma rahvaarvust (aastaks 2050 kuni 9,6 miljardit); sotsiaalpoliitilisest, usulisest ja kultuurilisest olukorrast; majandusest teaduse ja tehnoloogia arengust; eluviisidest. Bioloogiline mitmekesisus pole mitte ainult oluline inimeste materiaalse heaolu ja elatise tagamiseks, vaid ka ohutuse, püsimajäämise, sotsiaalsete suhete, tervise ja valikuvabaduse tõttu. Bioloogilise mitmekesisuse muutused pole kunagi nii suured olnud inimajaloos, kui viimase 50 aasta jooksul, mil maailma majanduse aktiivsus kasvas 7 korda, ning see trend jätkub ja kiireneb tulevikus. Enamuse liikide populatsioonide levikualad või arvukus on vähenenud. Inimkond on kiirendanud liikide väljasuremise kiirust 1000 korda ja kiirendab käesoleva sajandiga veel 10 korda. Väljasuremisohus on praegu 12 % linnuliikidest, 23 % imetajatest, 32 % okaspuuliikidest. Inimkond on aga ökosüsteemide integraalne osa. Kokkuvõtvalt see tähendab, et globaalselt mh energiamajandusega (mitte jätkusuutlik loodusvarade tarbimine, mittetaastuvate loodusvarade kasutuse ja kasvuhoonegaaside heite tõttu, arengumaades katavad puitkütused poole energiavajadusest) kaasnevate kumuleeruvate koosmõjude tõttu bioloogilise mitmekesisuse vähenemisel perspektiivis on seatud ohtu liigi Homo sapiens eksisteerimine. Globaalsed probleemid, mis kaasnevad elurikkuse vähenemisega on puhta joogivee ja toidu nappus, patogeenide levik inimesele, looduskatastroofide sagenemine, vähem loodusvarasid, sotsiaalsete suhete halvenemine, väiksem valikute vabadus, energiajulgeoleku vähenemine. Euroopa Liidus on kokku lepitud peatada 2020. aastaks elurikkuse vähenemine ja ökosüsteemiteenuste kahjustumine ja need võimaluste piires taastada ning suurendada EL panust maailma elurikkuse vähenemise ärahoidmisesse. [8]

Kuivõrd põletamisel vabaneb metsades salvestunud süsinik atmosfääri, on olemas reaalne võimalus, et metsade tagasikasvamisel seotud süsihappegaasi kumulatiivne kogus on väiksem, võrreldes olukorraga, kui mets oleks jäetud samaks perioodiks kasvama. Sellisel juhul on biomassi globaalse soojenemise potentsiaal (biogeenne globaalne soojenemise potentsiaal) seda madalam mida pikemat aega taim atmosfääriõhus paiknevat süsihappegaasi siduda saab. Sealjuures tuleb arvestada ka taime elueaga. Biogeense süsihappegaasi emissioone globaalse süsinikuringe arvutusmetoodikatesse senini veel integreeritud pole. Analüüsid ja diskussioon biomassi CO2 sidumisvõime täpsustamise ja arvestamise osas on käimas. Kuna puit on nö taastuv materjal ning IPCC metoodika järgi ta seob oma eluajal selle süsiniku ära, mida ta põletades pärast välja paiskab, siis seetõttu loetakse ta CO2 neutraalseks. Neid heitkoguseid arvestatakse LULUCF (Land use, land use change and forestry) ehk metsanduse sektoris. Energeetikas neid heitkoguseid arvesse ei võeta ning seetõttu on puidu CO2 eriheite väärtuseks 0. Võrdluseks on põlevkivi, kivisöe ja jäätmete põletus ligi kaks korda suurema CO2 eriheitega kui maagaas. Keskkonnaministri kehtestatud süsiniku eriheidetest on suurim süsiniku eriheide puidu põletamisel. [8]

Mõju bioloogilisele mitmekesisusele, populatsioonidele, taimedele, loomadele

Mõju kirjeldamisel kasutati indikaatorina potentsiaalselt hävimisohus olevate liikide arvu, sh mitte ainult Eestis. Programm SimaPro arvestab kõiki maailmas teada olevaid elunevaid liike, sh vee- ja maismaaliike. ENMAK 2030 teekaartides prognoositi mõju arvestades valdkondade stsenaariumide olelusringi mõju analüüsi tulemusi. Liikide kao arvutamisel on arvestatud programmis SimaPro pikaajaliste mõjudega (mõju võib avalduda 100 või 500 aasta jooksul). Lisas 9 toodud valdkondade stsenaariumide keskkonnamõju olulisuse prognoosimisel kasutatud programmi SimaPro töö kokkuvõtte kohaselt on hinnanguliselt liikide arv Maal 12 250 000, elupaigana on neil kasutada 108,4 mln km2 maapinda ning 1,4 mld km3 veekeskkonda. Tabelis 1 on esitatud valdkondade stsenaariumide tulemusel potentsiaalselt hävimisohus olevate liikide arv aastal 2012 ja aastal 2030 kogu Maal. Elektri-, soojusmajanduse ja transpordisektori tulemused ei peegelda vaid Eestis avalduvaid mõjusid, tulemustes kajastuvad ka nt fossiilsete kütuste ja metallimaakide kaevandamise, materjalide transportimise ning mõnel juhul ka tootmise mõjud, mis tegelikult Eesti territooriumil aset ei leia, vaid avalduvad mujal maailmas ning seeläbi mõjutavad meid kaudselt (piiriülene õhusaaste, globaalne soojenemine, maavarade ammendumine, liikide ohustamine ja veekvaliteedi halvenemine). [8]

Kõige väiksem mõju ökosüsteemidele on transpordisektoril. Mõju peamiseks põhjustajaks on reisijatevedu (moodustab 63% ökosüsteemi kvaliteedi kogumõjust). Just sõiduautode rohkus, nende kasutusrohkus ja selleks vajaliku infrastruktuuri rajamine mõjutavad kõige enam ökosüsteeme ja liikide kadumist. Tabelis 1 jääb ohustatud liikide arv aastal 2030 olenevalt transpordistsenaariumist 14–22 liigi vahele. Soojus- ja elektrimajanduses on mõju ökosüsteemidele veidi suurem ning seda mõjutab taastuvate energiaallikate kasutamine: mida enam kasutatakse energia tootmiseks metsa ja rohtse biomassi energeetilist ressurssi, seda suurem, on ka mõju ökosüsteemidele. Kuna tulemused on esitatud stsenaariumite kogumahu kohta, siis on elektrimajanduses Taastuvenergia stsenaariumi kogumõju ökosüsteemi kvaliteedile (21 liiki) võrreldav Liberaalne või Liberaalne+ stsenaariumi kogumõjuga ökosüsteemidele (20 liiki), kuigi elektritarbimine erineb neis stsenaariumites ca 2 TWh võrra. Soojusmajanduse stsenaariumitest on kõige väiksema mõjuga Reaalne ja Energiaühistute stsenaarium, 32 ja 33 liiki vastavalt. Suurima arv, 44 liiki on aastaks 2030 ohus põlevkivi ja uttegaasi elektristsenaariumi puhul. [8]

Eestis on punase raamatu andmetel ohustatud umbes kolmandik hinnatud liikidest ja umbes kolm protsenti kõigist registreeritud liikidest. Kõige enam on ohustatud liike registreeritud Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikul, Matsalu ja Puhtu ning Alam-Pedja ja Nigula looduskaitsealade ümbruses — neisse varjupaikadesse on liigid tõrjutud mujal peamiselt inimtegevuse tõttu sobimatuks muutunud elutingimuste pärast. Ohustatud liikide suurem arv Tartu ja Tallinna ümbruses tuleneb ilmselt aga nii andmestiku iseloomust — need on alad, kus loodusvaatlejad elavad või kus on nende püsivaatlusbaasid, aga ka alad, kuhu koondub arendustegevus ja seetõttu tehakse neil enam elustiku-uuringuid. Eluvaesemad piirkonnad jäävad Kesk-Eestisse, Järvamaale, aga ka Viljandimaale — neil, intensiivsema inimtegevusega (põllumajanduslikel) aladel ohustatud (haruldasi) liike enam ei leidu. Keskkonnaülevaade 2013 ei nimeta otseselt energiamajandust elurikkuse ohustajana, küll aga on nt mitte jätkusuutlikku loodusvarade kasutust, mittetaastuvate loodusvarade kasutamist, KHG heidet, metsades puidu ületarbimist nimetatud bioloogilise mitmekesisuse vähendamise põhjustena „Aastatuhande ökosüsteemide hinnangus“. Eestis on Keskkonnaülevaate 2013 alusel kõigist registreeritud liikidest u 700 ohustatud. Programmis SimaPro modelleeritud ENMAK 2030 valdkondade stsenaariumide tulemus näitab, et Eesti energiamajanduse teekaardid mõjutavad täna kokku 53 liigi ja aastal 2030 kuni 93 liigi seisundit. See annab ettekujutuse energiamajanduse võimalikust osakaalust elurikkuse ohustamisel ehk energiamajanduse tõttu oli hävimisohus u 7,5 % kõigist ohustatud liikidest Eestis aastal 2012. Tõenäoliselt Eestis on siiski see osakaal väiksem, kuna programm SimaPro arvestab kõigi Maal elavate liikidega. [8]

Mets

Eesti metsade seisund on olnud parem kui Euroopa keskmised näitajad. Võravaatluste põhjal on Eesti metsade seisund olnud viimase kümne aasta jooksul hea. Tugevalt kahjustunud ja surnud puude arv on olnud alla 10%. Hukkunud puudest 60% moodustavad raied, 20% abiootilised tegurid (tuul, lumi), 15% seened ja 5 % putukad. Viimase kümne aasta jooksul ei ole metsaraie ületanud juurdekasvu. Hapestumist põhjustavate saasteainete (SO2, NH3, NOx) heitkogused on võrreldes aastaga 1990 oluliselt vähenenud. Ühe elaniku kohta on Eestis 1,72 ha metsamaad ja kasvab keskmisena 362 tm puitu. Puidukoguse järgi elaniku kohta on Eestist eespool vaid Soome ja Rootsi. Viimase 60 aasta jooksul on Eestis metsade pindala pidevalt kasvanud: umbes kolmandiku võrra alates 1950ndatest. Metsa juurdekasv on toimunud eelkõige endiste rohumaade ja märgalade metsastumise tõttu. Eestis domineerivad puuliigid on mänd, kask ja kuusk (Eestis levinud metsatüübid on kujutatud joonisel 2, Natura koodid on kirjeldatud loodusdirektiivi lisas I[6]). Metsamaa hõlmab Eesti pindalast praegu umbes poole (2,2 miljonit ha) — kui arvestada Eesti kogupindala, moodustab metsamaa ligi 48,9%, ilma Peipsi järve pindalata on metsamaa osakaal 50,6% Eestist. Metsa tagavara on viimastel aastatel püsinud 450 mln m3; suuresti on kasvanud ka keskmine hektaritagavara (219 m3/ha 2010. a). Eesti metsanduse arengukavas aastani 2010 esitati kümnendi optimaalse raiemahuna 12,6 mln m3 aastas ning metsanduse arengukavas aastani 2020 on toodud 12–15 mln m3/a. Kui 2007. aastal oli metsaraie osatähtsus juurdekasvus 44%, siis 2012. aastal kasvas see 75%-ni. Küpsete puistute suhteliselt suur osatähtsus võimaldaks rohkem metsa raiuda. Kaitstavad metsad moodustavad 25,4% kõigist metsades, ülejäänud metsad on majandatavad metsad. kaitstavad metsad moodustavad 9,8% Eesti metsamaast. Metsast saadava energeetikas kasutatava küttepuu (2,8 mln m3/a), puitse biomassi ja metsatööstuse jäätmete kogus on kokku 6,1 mln m3/a (ehk 12,3 TWh/a). [8]

Turbaalad

Eesti märgalade enamiku moodustavad turbaalad, millele lisanduvad rannikumärgalad, deltad ja osa lammirohumaid (Eestis levinud sootüübid on kujutatud joonisel 3, Natura koodid on kirjeldatud loodusdirektiivi lisas I[6]). Eesti kõigi turbaalade pindala on kokku 1 009 101 ha ehk 22,3% Eesti territooriumist. Viimase saja aasta jooksul on ligikaudu 70% Eesti soodest erinevatel põhjustel kuivendatud. Keskkonnaameti andmeil on turbamaardlaid kokku 279 üldpindalaga 359 000 ha, millest Natura aladele jääb turbamaardlaid kokku 159 073 ha, mäeeraldisi ehk turba kaevanduslubadega sellest 83 ha (sh 77 ha Laukasoo loodus- ja linnuhoiualal). Otseselt turba kaevandamisega on muudetud ligikaudu 30 000 ha rabasid. Võib eeldada, et kuni samapalju on mõjutatud kaudselt, turbatootmisega kaasneva kuivendamise tagajarjel. Hinnanguliselt on looduslikus seisundis soode pindala veidi üle 300 000 ha, mis moodustab Eesti maismaa territooriumist 7,2%. EL loodusdirektiivi kohaselt kuuluvad praktiliselt kõik Eesti enam-vähem looduslikus seisundis säilinud turbaalad kogu Euroopa ulatuses väga suurt või valdavalt isegi prioriteetset tähtsust omavate elupaikade hulka. Looduslikus seisundis rabad on meil valdavalt riikliku kaitse all ja seal on majandustegevus keelatud. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 27. septembri 2001. a taastuvenergia direktiivi 2001/77/EC[9] kohaselt ei arvestata turvast taastuvaks energiaallikaks või taastuvaks loodusvaraks. Kokku moodustub Eesti soodes aastas 0,92 1,42 miljonit tonni turvast (keskmise niiskusesisaldusega 40 %). Viimastel aastatel kasutati turvast kütusena 254 000 - 364 000 t/a. Turba lubatud kasutusmäär on 2,6 mln t/a. 90% siin toodetud aiandus- ehk kasvuturbast ning 65% kütteturbast ( brikett ja tükkturvas) läheb tegelikult ekspordiks. [8],[1]

Niidud

Niitude näol on tegu ökosüsteemidega. Niidud jagunevad kujunemise järgi primaarseteks ehk loodusliku tekkega ja sekundaarseteks ehk inimtekkelisteks. Primaarseid niite on Eestis ainult erandlikes ökoloogilistes tingimustes, kus miski takistab puhmaste, puude ja põõsaste kasvu (üleujutusmõjuga lammi- ja rannaniidud ning looniidud plaatjal pael). Sekundaarsed niidud on kujunenud metsadest, harva ka põõsastikest inimtegevuse (raiumise, põletamise, karjatamise, niitmise) tulemusel. Primaarsetel niitudel kasvavad looduslikud, sekundaarsetel poollooduslikud või kultuurtaimekooslused1. Kuna valdav osa Eesti niitudest on sekundaarsed, vajavad nad pidevat hooldust — niitmist või karjatamist (Eestis levinud niidutüübid on kujutatud joonisel 4, Natura koodid on kirjeldatud loodusdirektiivi lisas I[6]). [1]

Kokku on Eesti niitudest kõrge loodusväärtusega 35,6%. Samas tervelt 21,9% aastatel 2007–2012 Eestis inventeeritud niitudest on loodusväärtus hindamata/ teadmata. Samal ajavahemikul on vähemalt ühel aastal hooldatud 30,6% Eesti niitudest. Kõrge loodusväärtusega niitudest on hooldatud 34,4%. Ajavahemikul 2001-2012 on inimtegevuse tõttu Eesti umbes 50 tuhandest hektarist looduslike niitude alast veidi enam kui viiendik muutunud mõneks teiseks maakattetüübiks. Suurim survetegur Eesti niitude elurikkusele on nende hooldusest välja langemine ja seejärel võsastumine. [1]

Surve liikidele ja elupaikadele

Eestis registreeritud linnuliikidest on ohustatud liikidenimekirjas (punase nimestiku ohulähedaste (NT), ohualdiste(VU), eriti ohustatud (EN), äärmiselt ohustatud (CR) ja Eestis välja surnud (RE) kategooriatesse hinnatud liigid - vt. ka joonis 5)21% ehk 81 liiki, kaladest 13% ehk 10 liiki, roomajatest 20% ehk üks liik, kahepaiksetest 36% ehk neli liiki ning imetajatest 10% ehk seitse liiki. Siin kasvab 391 ohustatud soontaimeliiki (27%), 213 sammaltaimeliiki(39%) ning 23 vetikaliiki (1%). Kokku on punase raamatu andmetel Eestis ohustatud umbes kolmandik hinnatud liikidest ja umbes kolm protsenti kõigist registreeritud liikidest. [1]

Rohkem elutseb ohustatud liike rannikualadel ja saartel ning mõningane korrelatsioon on olemas ka Lõuna-Eestis. Kõige enam on ohustatud liike registreeritud Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikul, Matsalu ja Puhtu ning Alam-Pedja ja Nigula looduskaitsealade ümbruses — neisse varjupaikadesse on liigid tõrjutud mujal peamiselt inimtegevuse tõttu sobimatuks muutunud elutingimuste pärast. [1]

Energiamajanduse mõju Natura 2000 võrgustiku aladele

Eestis on 608 Natura ala, kus linnudirektiivi alusel on määratud linnualasid 136 linnuliigi kaitseks ning loodusdirektiivi alusel vastavalt 60 elupaigatüübi ja ligi saja looma- ja taimeliigi kaitseks. Aastatel 2007-2013 paranes oluliselt liikide ja elupaikade seisund. Kõige soodsamas seisundis on praegu Eesti rannikuelupaigad, liivikud ja nõmmed ning paljandid ja koopad. Kõige halvemas seisundis on aga metsad (10 elupaigatüüpi) ja sood (8 elupaigatüüpi), kus soodsas seisundis on vaid kaks elupaigatüüpi. Soo elupaigatüüpidest on valdav osa ebapiisavas seisundis. [8]

Natura aladel ei asu täna suuri farme (potentsiaalse toorme allikad biometaani tootmiseks) ja kompleksloa kohuslasi, maagaasitrassid avaldavad minimaalset ja lühiajalist mõju, põlevkivimaardlad jäävad Natura loodusaladele 395,18 km2 ulatuses ja kehtivad põlevkivi-mäeeraldised 7,44 km2 suurustele aladele. Keskkonnaameti 2013. aasta andmeil jääb Natura aladele 83 ha ulatuses turba kaevandamislubasid, sellest 77,2 ha (luba LVIM016 kehtib kuni 28.04.2025, kaevandada lubatud maksimaalselt 3000 t/a) jääb Laukasoo loodus- ja linnualale (joonisel 6 - sinine viirutus Natura alad, rohelised turbamaardlad, punased mäeeraldised ehk kaevandamislubadega tootmisalad). [8], [10]

Uusi turba kaevandamislubasid Natura aladele suure tõenäosusega ei väljastata hoolimata sellest, et Natura aladele jääb turbamaardlaid kokku 159 073 ha (turbamaardlaid on kokku 279 üldpindalaga 359 000 ha). Lisaks pole Keskkonnaameti andmeil enamuses maakondades (Jõgeva, Tartu, Lääne- ja Ida-Viru, Harju, Rapla, Järva, Põlva, Valga, Võru maakond) ühtegi sellist energiatootmise või jaotamisega seotud objekti, mille mõju Natura aladele oleks negatiivseks hinnatud ning leevendusmeetmeid kavandatud. Saare, Pärnu, Hiiu ja Lääne maakonnas on enamik elektrituulikute arenduspiirkondi väljaspool Natura alasid, kuid linnu- või loodusala või selle puhvertsooniga kattuvate arenduspiirkondade arendamisel tuleb läbi viia Natura hindamine. Väinamere linnu- ja loodusalale on seni tuvastatud mõningane negatiivne mõju Tamba tuulikute tegevuse tõttu (rajatud enne Natura 2000 kaitsealade võrgustiku moodustamist) ning tõenäoliselt Virtsu III tuulepargi tõttu (ümbruses nahkhiirte oluline toitumis- ja rändeala, kuid nahkhiirte seire tulemusi veel pole). Jõgede paisutamiseks hüdroenergia tootmise eesmärgil on Keskkonnaamet väljastanud 34 luba, kus ei ole toodud otsest seost hüdroelektriiajaama asukoha ja Natura alaga ning seetõttu täpset ülevaadet paisutuse mõju ulatusest Natura aladel ei ole. Paisutamise mõju kalastikule leevendatakse kalapääsude rajamisega. [8],[10]

Kokkuvõtvalt on täna energiamajanduse tõttu kõige enam mõjutatud Natura alad põlevkivi kaevandamisaladel. Maavara kaevandamise lubades on tingimused seatud loodusalade kaitseks Eesti Energia Kaevandused AS Ahtme II kaevanduses (loa nr KMIN-119 kohaselt pidi kaevandusloa omanik aastal 2012 tegema uuringud kaevandusvee Kurtna looduskaitseala järvedest mööda juhtimise võimaliku mõju täpsustamiseks, sh käsitleda heljumi ja karbonaatide sadestumist ja esitama uuringu aruanne esitada loa andjale) ja Estonia kaevanduses (luba nr KMIN-054 määrab mh tingimused Selisoo loodusala, Muraka loodusala, Kurtna looduskaitseala kaitseks) ning VKG Kaevandused OÜ Ojamaa kaevanduses (luba nr KMIN-055 määrab mh tingimused Muraka soostiku ökosüsteemide ja metsise elupaiga kaitseks). [8],[10]

ENMAK 2030 meetmete eeldatav mõju Natura võrgustiku aladele

KSH aruande lisas 8 on esitatud aruanne Natura mõju hindamise kohta, mis muuhulgas kirjeldab Natura hindamise metoodika, Natura võrgustiku alade iseloomustuse, kavandatava tegevuse seotuse kaitsekorraldusega, ENMAK 2030 eelnõuga kavandatavate meetmete ja tegevuste mõju prognoosimise Natura aladele. [8]

SEI Tallinn poolt 2014. a koostatud „Energiamajanduse arengukavaga 2030+ kaasneva mõju Natura hindamise“ eelhindamise aruande koostamisel oli vaatluse all 76 meedet ning nende analüüsimisel jõuti järeldusele, et hindajate arvates puudub mõju 14 (18%) meetme puhul, samas jäi hindajatele ebaselgeks 29 (38%) meetme mõju. 30-ne meetme (40%) rakendamisel võib olla positiivne mõju Natura 2000 võrgustiku aladele ning negatiivne mõju võib avalduda 3 (4%) meetme puhul. Hendrikson & Ko OÜ eksperdid analüüsisid ja täiendasid SEI Tallinn antud hinnanguid ENMAK 2030 meetmetes kavandatud 78 tegevusele. Nende hinnangul puudub mõju või on see marginaalne 32 (41%) tegevuse puhul, positiivne mõju avaldub 29 (37%) tegevuse osas ning strateegilise dokumendi üldistustaset arvesse võttes jääb 17 (22%) tegevuse eeldatav mõju praeguses dokumendi täpsusastmes ebaselgeks. Käesoleva hindamise aluseks olev strateegiline dokument on üldise iseloomuga, mis ei võimalda metoodika kohast Natura asjakohast hindamist teostada meetmete osas, mille mõju jäi ebaselgeks. Arengukavaga ette nähtud meetmete ja seal kavandatavate tegevuste suunad täpsustatakse tulevikus läbi madalama taseme teema- ja/või detailplaneeringute ning projektidega. Nendes etappides on eeldatavalt teada täpsemad ehitusmahud ning tehnoloogiad, millest tulenevalt on võimalik täpsem mõjude prognoosimine ja Natura hindamine. Rakendades läbi järgnevate arengukava meetmete rakendamise etappide leevendavaid meetmeid kavandatavate tegevuste osas ning pidades kinni Loodusdirektiivist[6] ja Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses[11] toodud põhimõtetest, võib eeldada, et mõju puudub või on marginaalne 49 (63%) tegevuse puhul ning kaasneb positiivne mõju 31 (39%) tegevuse rakendamisega (tabel 2 ning tabel 3). [8]

SEI Tallinn teostatud Natura eelhindamises negatiivseks hinnatud mõjuga tegevuse 1.2.4 Uute elektrijaamade liitumiste rajamine (110 kV, 330 kV) negatiivset mõju on Hendrikson & Ko OÜ hinnangul kohaselt võimalik vältida leevendavaid meetmeid rakendades - näiteks mitte rajades alajaamu ja liitumisi Natura aladele. Alajaamade ja liitumiste kavandamisel Natura aladele või nende mõjuulatusse tuleb viia läbi Natura mõju hindamine mitte kahjustavade alternatiivide ja tehnoloogiliste lahenduste leidmiseks. SEI Tallinna poolt potentsiaalselt negatiivseks hinnatud mõjuga kahe kavandatava tegevuse osas [8]:

1) Tegevuse „Uute 330 kV (Sindi-Riia ja Sindi-Harku) liinide rajamine“ puhul on Harju, Lääne ja Pärnu maakonna planeeringut täpsustava teemaplaneeringu "Harku-Lihula-Sindi 330/110 kV elektriliini trassi asukoha määramine" KSH aruanne eelnõu faasis. Natura hindamise tulemusena on hetkel jõutud järeldusele, et teostamatud on maakaabelliinide rajamine ning liinide alternatiivsed trassid Vääna-Posti loodusalal, Väinamere linnualal ja Tuhu-Kesu linnuala lähedal on teostamatud.
2) Tegevuse „Raudtee infrastruktuuri arendamine“, Rail Baltic ehitusel viiakse läbi juba keskkonnamõju strateegilise hindamise, sh Natura hindamise, menetlus. Antud hinnangute baasil ei esine teadaolevat otsest, olulist ning mitteleevendatavat mõju, mis üheselt mõnd käsitletud Natura ala oluliselt negatiivselt mõjutaks ning seega teatud trassialternatiivi välistaks (välja arvatud trass 4E Pärnu loodusalal). Siiski esineb mitmeid trassilõike, kus esineb oluline oht negatiivse kaudse mõju esinemiseks (mitmed märgalade lähedased trassilõigud), nendes lõikudes negatiivse mõju leevendamise võimalikkus sõltub juba täpsematest tehnilistest lahendustest. Seega järgmistes etappides, kui on selgunud nii trassikoridori lõplik paiknemine kui muud tehnilised detailid (sh leevendavate meetmete rakendatavus), hinnatakse detailselt mõju siinkäsitletud Natura aladele ja nende kaitseväärtustele, milliste puhul negatiivse mõju esinemist ei saa praeguses täpsusastmes välistada.

Lühikokkuvõte keskkonnaseisundi näitajatest on toodud alljärgnevas tabelis:

Keskkonnaseisundi näitaja Selgitus
Kliima Eesti elanik põhjustab rohkem kliima soojenemist, kui Euroopa riikide üks elanik keskmiselt, eelkõige põlevkivist toodetud elektri tarbimise tõttu.
Õhu kvaliteet Eestis on Euroopa madalaim linnade õhusaastatus . Peamised õhusaasteallikad on energiamajanduses (sh transpordivahendid). Probleemseimad saasteained on peenosakesed.
Vee kvaliteet Eesti vete seisund on võrreldes teiste Euroopa riikidega parim, halb on põhjavee seisund põlevkivi kaevandamisega seotud alal.
Loodus Bioloogilise mitmekesisuse poolest oleme rikkad. Eestis elutseb hinnanguliselt 40 000 liiki. Natura alad moodustavad 16.5 % territooriumist.
Loodusvarad Kaevandamata on aktiivsest varust 1 mlrd t põlevkivi, turba kasutatava varu suurus 537,1 mln t (turba aktiivne tarbevaru 199 mln t), puidu energeetiline ressurss on 12 TWh/a.
Tervis Energiamajanduses tekkivad õhusaasteained (peamiselt puitkütuste põletamise tõttu kohtküttes) põhjustavad aastas ligi 600 varajast surma, enam kui 8000 kaotatud eluaastat, millele lisanduvad sajad haiglapäevad. Ülenormatiivse liiklusmüra tingimustes elab suur osa Tallinna ja Tartu elanike.
Majandus Eesti SKP elaniku kohta ostujõu standardi alusel oli 72 % EL keskmisest elaniku kohta aastal 2013, energiamajandus panustab ligi 12 % SKP-sse. Rahvusvahelise konkurentsivõime reitingu kohaselt on Eestil 144 riigi seas 29.koht. Eestlase ökoloogiline jalajälg on 7,9 gha/in/a, maailmas keskmiselt 1,8 gha/in/a.

80% Eestis tekkivatest jäätmetest, õhkupaisatavatest kasvuhoonegaasidest ja veekasutusest (vt. Mõju veekvaliteedile) on seotud põlevkivitööstusega. [10]

RSS uudisvoog

Joonis 1. Kaitsealad [12]
Joonis 2. EL-i loodusdirektiivi metsatüüpide levik Eestis [1]
Metsatüüpide levik Eestis.jpg
Joonis 3. EL-i loodusdirektiivi sootüüpide levik Eestis [1]
Sootüüpide levik Eestis.jpg
Joonis 4. EL-i loodusdirektiivi niidutüüpide levik Eestis [1]
Niidutüüpide levik Eestis.jpg
Joonis 5. Eestis ohustatud elurikkuse levik [1]
Ohustatud liigid.jpg
Joonis 6. Natura alad [10]
Turbaalad.jpg

Viited

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 Keskkonnaamet. Keskkonna ülevaade 2013. Looduslik mitmekesisus.
  2. Riigi Teataja. Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. (05.12.2014)
  3. 3,0 3,1 Keskkonnaministeerium. Looduskaitse arengukava aastani 2020 (LAK).
  4. Riigi Teataja. Looduskaitseseadus. (29.03.2016)
  5. Eesti eElurikkus. Eesti eElurikkus. (08.12.2014)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Keskkonnaministeerium. Natura 2000 Loodusdirektiiv. (08.12.2014)
  7. Keskkonnaministeerium. Natura 2000. (08.12.2014)
  8. 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 8,14 8,15 8,16 8,17 Möldre, I. Eesti Arengufond. Energiamajanduse arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegiline hindamine
  9. Euroopa Komisjon. EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2001/77/EÜ. (05.12.2014)
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Keskkonnaamet. Väljavõte Keskkonnaameti koostatud kaardist keskkonnaregistri maardlate nimistu andmete põhjal - Eesti turbamaardlad ja mäeeraldised ning Natura alad.
  11. Riigi Teataja. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus. (29.03.2016)
  12. Statistikaamet. KK03: Kaitsealad tüübi järgi(05.12.2014).


Täiendavat lugemist

Aasta Kategooria Pealkiri
2014 Uuring ENMAK 2030 KSH programm
2013 Teabematerjal Keskkonnajuhtimine avalikus sektoris. Juhendmaterjal keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamiseks avaliku sektori organisatsioonides
2013 Teabematerjal Rohelise kontori käsiraamat
2013 Aruanne Viru Keemia Grupp AS Põlevkiviõlide järeltöötluse kompleksi rajamise detailplaneering. KSH aruanne
2013 Aruanne Eesti Energia Õlitööstus AS Õlitehase maa-ala detailplaneeringu KSH aruanne
2011 Aruanne Avamere tuuleparkide rajamisega Loode-Eesti rannikumerre kaasnevate keskkonnamõjude hindamine
2010 Uuring Keskkonnakomplekslubade kvaliteedi hindamine
2006 Uuring Ülevaade keskkonnamõju hindamise praktikatest Eestis
2005 Teabematerjal Ökomärgis - Mis see on? Euroopa Ühenduse ökomärgist tutvustav teatmik ettevõtjale
2013 Aruanne Kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuuri uuringud riikliku aruandluse täitmiseks maakasutuse ja metsandussektoris
2010 Aruanne Lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste arvutamine hajussaasteallikatest. VOC projekt
2010 Aruanne Estimation of NMVOC emissions from diffuse sources
2013 Raport Estonian Informative Inventory Report 1990-2011
2014 Aruanne Eesti keskkonnaseire 2012
2012 Aruanne Eesti keskkonnanäitajad 2012
2008 Kogumik Kaugseire Eestis
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Sotsiaalmajanduslik taust
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Loodusvarad ja nende kasutamine
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Ilmastik ja kliimamuutused
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Jäätmed
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Välisõhk.
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Maakasutuse muutused ja linnaökoloogia
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Looduslik mitmekesisus
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Keskkonnakorralduslikud vahendid
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Keskkond ja tervis
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Vigade parandus
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Sisukord, eessõna, sissejuhatus, kokkuvõte
2009 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2009
2012 Aruanne Eesti keskkonnanäitajad 2012
2000 Ülevaade Eesti keskkonnaseisund XXI sajandi lävel
2009 Ülevaade Eesti keskkonnaseisundi näitajad 2009
2012 Aruanne Paiksetest saasteallikatest välisõhku eraldunud saasteainete heitkogused aastail 2008-2010
2008 Aruanne Keskkonnaandmetest keskkonnainfoni
2012 Aruanne 1990.-2009. aastal välisõhku eraldunud saasteainete heitkogused paiksetest ja hajussaasteallikatest Eestis
2014 Aruanne Eesti keskkonnaindikaatorid - arendustöö ja tulemused
2012 Aruanne Eesti keskkonnaseire 2007-2010
2015 Aruanne Säästva arengu näitajad
2015 Ettekanne KIK toetused keskkonnaprogrammist atmosfääriõhu kaitseks
2015 Ettekanne Välisõhu seirest ja teostatud uuringutest
2014 Aruanne Keskkonnamaksude jaotuslikud ja käitumuslikud efektid Eesti näitel


Kontaktvõrgustik

Kontaktvõrgustik on koostamisel. Kui soovite artikli kontaktvõrgustikuga liituda, võtke ühendust artikli teemahalduriga.

On Teil ettepanekuid, kuidas "MÕJU BIOLOOGILISELE MITMEKESISUSELE" artiklit täiendada? Leidsite infot, mis ei ole enam ajakohane või vajab täpsustamist? Võtke ühendust artikli "MÕJU BIOLOOGILISELE MITMEKESISUSELE" teemahalduriga MARGUS ALTEMENT e-aadressil margus.altement@arengufond.ee või avaldage arvamust selle artikli ARUTELU all.

Personaalsed tööriistad
Energiatalgud Energiaühistud
Nimeruumid

Variandid
vaatamisi
Toimingud
Tööriistad