Mõju veekvaliteedile

Allikas: Energiatalgud

Välismõjud.png

Artikkel Mõju veekvaliteedile kirjeldab veekeskkonna seisukorda, pinnavee ning põhjavee kvaliteeti ning energiamajanduse mõju sellele.


Peaartikkel: Energiamajanduse keskkonnamõju;
Seotud artikkel: Mõju kliimale; Mõju õhukvaliteedile; Jäätmete teke; Mõju bioloogilisele mitmekesisusele; Loodusvarade kasutamine; Välisõhu temperatuuri mõju energiatarbimisele; Emissioonikaubandus; Põlevkivi; Elektri tootmine


Eesti veekeskkond

Vete kvaliteet

Seotud artiklid: Põlevkivi; Elektri tootmine; Põlevkiviõli;


Energiamajandusega seonduvaks peamiseks probleemiks on täna põlevkivi kaevandamisest mõjutatud pinnavee ja põhjavee kvaliteet, ohtlike ainete sisaldus veekeskkonnas, veerežiimi muutus mõjutab piirkonniti veest sõltuvaid elupaiku. Näiteks võib tuua, et aastal 2013 oli Eesti heitveelaskude järgne heljumi reostuskoormus kokku 2461 tonni (joonis 1), sellest andsid Ida-Virumaa kaevandused ja karjäärid 919 tonni, Tallinna linnal oli heljumi reostuskoormus samal aastal 417 tonni. Kaevandusveest on mõjutatud 5 looduslikku järve (sealhulgas Natura järveks olev Kurtna Nõmmejärv), neid läbib Estonia kaevandusest Raudi kanalisse juhitud vesi. Põlevkivi, liiva ja turba kaevandamine ning põhjaveevõtt mõjutavad Kurtna järvede veerežiimi. Mitmete järvede veetase on oluliselt langenud. Põlevkivi kaevandamise või kasutamise veelaskude suublateks olevatest vooluveekogumitest on 5 halvas seisundis. Kaevandusvee suublaks olevate Kohtla, Erra ja Purtse vooluveekogumite keemilist seisundit on oluliselt mõjutanud põlevkiviõli tootmisest tulenev jääkreostus, mis on ka nende veekogumite keskkonnaseisundi mittevastavuse peamiseks põhjuseks. [1]

Kaevandatud ja kaevandataval alal kaevandusse jõudev hapnikurikas vesi reageerib karbonaatkivimites esineva püriidiga, mille tulemusel tekib seal sulfaatiderikas põhjavesi. Kaevandamisest mõjutatud vee kvaliteedi muutuste indikaatoriteks on kaevandamisega kaasnev suurenenud sulfaatide sisaldus, karedus (ka kaltsiumi ja magneesiumi arvel) ning kuivjääk, ka heljum. Sulfaatidest sagedamini ületavad põhjavee piirväärtusi veekeskkonnale ohtlikud ained (fenoolid, naftasaadused). Oluliseks ohtlike ainete allikaks põhjavees on jääkreostus, reostunud pinnas. Põhjavette sattunud ohtlike ainete laialikandumist soodustab kaevandatud alal suure veejuhtivusega vööndi teke Keila-Kukruse veekihis. Põlevkivikaevanduste ja karjääride väljapumbatud aasta keskmine veekogus ületab Ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumi loodusliku põhjaveeressurssi 300000 m³ ööpäevas. Kõiki aspekte arvestav käsitlus Eesti põlevkivibasseini põhjaveekogumite seisundist esitatakse perioodiks 2015-2021 koostatavas Ida-Eesti vesikonna uuendatavas veemajanduskavas, mis peab olema valmis hiljemalt detsembris 2015. [1]

Vete seisund

Seotud artikkel: Põlevkivi;


Energiamajandus mõjutab oluliselt põhjavee seisundit põlevkivi kaevandustes ka kaevandusvee väljapumpamisega, lokaalne mõju on Narva jõe vee kasutamisel jahutusveena (Narva elektrijaamad kasutasid aastal 2012 kateldes tekkiva auru kondenseerimiseks Narva jõest jahutusvett 1,3 mlr m3 ehk 1,3 km3, mis lastakse vee koostist muutmata, kuid pisut kõrgema temperatuuriga jõkke tagasi). Transpordist tulenev hajukoormus veekeskkonnale on vähetähtis. Veemajanduskavade alusel oli Eesti vete seisund aastal 2009 Euroopa Liidu riikide seas parim. Eesti 16 rannikuveekogumist ei ole väga heas seisus ükski kogum, heaks on hinnatud saartest läände jäävad Hiiu madala ja Kihelkonna lahe rannikuveekogumite ökoloogiline seisund. Ülejäänud rannikuveekogumid on kesises seisundis. Enamik Eesti järvi vastab seisundiklassile hea (63 %) või kesine, Peipsi ja Pihkva järve ökoloogiline seisund näitab jätkuvalt halvenemise märke. Võrtsjärve seisund on hinnatud heaks. Narva veehoidla seisund on hinnatud kesiseks, suurt rolli selles mängib veehoidlasse suubuva Pljussa jõe mõju. Eesti jõed, ojad ja kraavid tüübi ja seisundi järgi jagatud 639 vooluveekogumiks (VVK, üle 25 km2 valglaga). Enamik VVK-sid vastab seisundiklassile hea (ligi 75%) või kesine. Eesti vooluveekogudel on veidi üle 1000 paisu (paisutuskõrgusega rohkem kui 0,3 m). Eesti maismaast on kuivendatud u 1/3, millest pool on põllumajandusliku maa ja pool metsamaade kuivendus. Enamiku Eesti põhjaveekogumite seisund on hea. Ida-Viru ja sealse põlevkivibasseini põhjaveekogumi seisund on halb eelkõige neis esinevate kõrgemate sulfaatide, mineraalsuse, kareduse, fenoolide ja naftasaaduste sisalduste tõttu. [1]

Veekasutus ning varustus

Kasutamiseks kõlblikku vett on ca 2% kogu Maa veevarust. Maailmapildis vaadelduna on Eesti veega hästi varustatud — siin on rohkesti jõgesid, järvi, allikaid ja soid. Eesti uuenev pinnaveevaru (jõgede äravool) sõltub sademete hulgast ja muutub aastate jooksul, olles keskmiselt suurusjärgus 12 km3 aastas. Teise osa uuenevast veevarust moodustab põhjavesi. Kinnitatud põhjavee varud on suurusjärgus 0,18 km3 aastas (u 500 000 m3 ööpäevas). Ligi 95% veekasutusest moodustavad jahutusveed (joonis 2 ning joonis 3), millest peamine osa tuleneb Balti ja Eesti elektrijaamade tegevusest Ida-Virumaal. Ülejäänud 5% moodustavad olme, tööstuse, energeetika, põllumajanduse ja niisutuse veed, millest pool tarbitakse olmesektoris. Jahutusvee osa Narva jõe aastakeskmisest äravoolust on olnud ajavahemikul 1990–2011 keskmiselt 13%. Võrdluseks on muul otstarbel Eestis pinnaveevõtt 50–57 mln m3 (0,05-0,057 km3) aastas ja põhjaveevõtt on vahemikus 45–50 mln m3 (0,045-0,05 km3) aastas. Veekasutuse indeks (ühe aasta jooksul veekogudest võetud veehulk võrreldes pikaajalise aasta keskmise äravooluga) on Eestis väike ja püsib mõne protsendi juures. Seega jääb meie veekasutus laias plaanis tublisti alla kriitilise veevaru kasutuspiiri (20% uuenevatest veevarudest). [1]

Mõju veekvaliteedile

Seotud artikkel: Elektri tootmine; Põlevkivi;


Elektri tootmisel põlevkivist väheneb jahutusvee vajadus poole võrra alates aastast 2020 Balti elektrijaamas 3 tolmpõletusploki sulgemise tõttu. Eesti elektrijaamas suletakse 3 plokki 2023 ja jahutusvee vajaduse väheneb veel 3/8 võrra ehk tööle jääb 1 keevkiht ja 4 moderniseeritud tolmpõletusplokki. Kokku 6 ploki võrra väheneb elektritootmine ja selleks vajalik jahutusvee kasutus. 2031 suletakse ülejäänud tolmpõletusplokid ja järgi jääb 2 keevkihtplokki ja Auvere elektrijaam (kokku aastal 2031 jääb tööle kokku 3 keevkihtplokki koguvõimsusega 700 MW). Jahutusvee vajadus ei sõltu kasutusel olevast kütuseliigist, vaid toodangumahust. [1]

Balti elektrijaamas tolmpõletuse sulgemine (1650 MWth aastaks 2020) vähendab oluliselt elektritootmises jahutusvee vajadust. Arvestades jahutusvee erikulu toodangule on keevkihttehnoloogia puhul võrdluses põlevkivi tolmpõletusega jahutusvee kasutus ~28% väiksem. Elektrijaama hüdrotuhaärastuse süsteem on suletud, pidevas ringluses toimiv süsteem. Sellest kinnisest süsteemist leeliselist vett välja ei lasta ja vesi ei satu Narva jõkke ega selle kaudu ka merre. Pinnavee saastamise risk on tuhavälja tiikide tammi murdumise korral. Vastavalt Eesti Energi AS keskkonnakompleksloa tingimustele seiratakse tammide seisukorda ja tuhavälja tiikide veetaset. Ettevõttel on kehtiv hädaolukordade lahendamise plaan. Viimasel kümnel aastal pole olnud vajadust tuhavälja tiikidest liigvee ärajuhtimiseks. [1]

Kuna jahutusvee vajadus väheneb vaadeldaval perioodil oluliselt (erinevates Teekaartides väheneb kütuste kasutus 2-4 korda aastaks 2030, väheneb aja jooksul ka elektritootmise lokaalne mõju Narva jõele. Elektritootmise stsenaariumides on vajalik geoloogilise põlevkivi kogus aastal 2030 1 stsenaariumis 0; 3 stsenaariumis 3,9 mln t (5,2 TWh+5,7 TWh) ja 1 stsenaariumis 20,1 mln t (27,1 TWh+29,43 TWh). Seega elektritootmise tõttu avaldatav mõju põlevkivibasseini põhjavee seisundile ajas väheneks oluliselt 4 stsenaariumis ja 1 stsenaariumis (PK&UG) jääks samaks. [1]

Põhjavee seisund sõltub eelkõige nõuete kohasest põlevkivi kaevandamisest. Põlevkivi kaevandamine Ida-Virumaal toimub Ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumi alal. Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava aastani 2030 KSH materjalide kohaselt on kaevandamisega seotud veekvaliteedi osas jõutud järgmistele järeldustele [1]:

  • põlevkivi kaevandamispiirang 20 mln tonni geoloogilist varu aastas koos planeeritud veemajanduskava ja jäätmekava meetmetega peab tagama, et pinnavee seisund ei halvene. Veekeskkonna seisundi paranemine ohtlike ainete osas aga sõltub eeskätt jääkreostuse mõju vähendamisest (Purtse vesikonna reostunud setetega jõed ühes nn fenoolisooga) ja veekogude seisundi taastamisest. Põlevkivisektori laiendamist kaevandamismahuga üle 20 mln tonni geoloogilist varu aastas võib kaaluda seejärel, kui on tõendatud veekogumite hea keemilise seisundi saavutamise võimalused;
  • põlevkivi kaevandamine mõjutab sügaval paiknevaid Ordoviitsiumi-Kambriumi ja Kambriumi-Vendi põhjaveekihte eeskätt põhjaveevõtu läbi joogi¬veevarustuseks kaevandatud aladel ja nende läheduses. Need sügaval paiknevad põhjaveekihid ja Kvaternaari liustikujõe setetes Vasavere ürgoru piiratud alal formeeruv põhjavesi on ainsaks ühisveevarustuse veeallikaks Eesti põlevkivimaardla kaevanduste ja karjääride mõjupiirkonnas;
  • Põlevkivisektori varasema tegevuse püsiv mõju põhjaveele on ulatuslikud, joogiveeallikana kasutuskõlbmatu (kohati ka saastunud) põhjaveega alad ja kaevandamisega füüsiliselt tugevasti muudetud maapinnalähedane põhjaveekiht. Kaevandatud ala koos tugevasti muudetud põhjaveekihtidega laieneb jätkuvalt. Põlevkiviõli tootmismahtude suurenemisega kaasneb ka suurem keskkonnaavariide oht;
  • Kõigi „Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016-2030“[2] koostamisel vaadeldud põlevkivi kaevandamise alastsenaariumite (aastase kaevandamis¬kogusega 15, 20 ja 25 mln tonni) korral suureneb joogiveeallikana kasutamiseks sobimatu (kaevandamisaegse kuivendamise tõttu, kaevandamisjärgselt ülemäärase sulfaatide ja karedusega) põhjaveekihi ala proportsionaalselt kaevandatud ala pindalaga.

ENMAK 2030 viies elektritootmise stsenaariumis on põlevkivi kasutamisel aluseks võetud põlevkivi lubatud aastane kasutusmäär. Mudelis Balmorel modelleeritud stsenaariumeist ühe puhul nähakse ette põlevkivi senisest efektiivsemat kasutust ( põlevkiviõli tootmise osakaalu kasvuga kaasneva uttegaasist elektri tootmise suurenemisega) aastani 2030. Antud stsenaariumi realiseerumine täidaks Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016-2030 (eelnõu seisuga oktoober 2014) strateegilist eesmärki põlevkivi efektiivsemaks kasutuseks. Põlevkivi kasutamise riikliku arengukavaga 2016-2030 kavandatakse põlevkivi kaevandamise mõju vähendamist pinna- ja põhjavee seisundi paranemisele põlevkivimaardla kaevandamise eelispiirkondade määramisega, jääkreostuse likvideerimise lõpuleviimisega põlevkivimaardla alal, keskkonnatasudest laekuva raha täiendava suunamisega Ida-Virumaale pärandmõjuga kaevandamispiirkonda, veevarustuse tagamisega kaevandatud aladel, kaevandatud alast mõjutatud piirkonna hüdrogeoloogilise mudeli koostamise ja põhjaveetaseme muutuste analüüsi tulemusel leevendavate meetmete rakendamise, veekeskkonnale ohtlike ainete allikate mõju ja keskkonnameetmete täpsustamise, Vasavere põhjeveevaru kasutuse täpsustamise, kaevandamisega muudetud veekogude taastamise nõuete koostamise, kaevandusvee ärajuhtimise eesvoolude korrastamise nõuete kehtestamisega keskkonnalubades. Nimetatud pinna- ja põhjavee seisundi parandamise meetmete rakendamisel oleks positiivne koosmõju ENMAK 2030 elektritootmise stsenaariumides põlevkivi kasutamisele. [1]

Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016-2030 keskkonnamõju strateegiline hindamise aruande (avalikustatud versioon seisuga oktoober 2014) kohaselt pole põlevkivitööstuse areng pikaajaliselt täpselt prognoositav, kuna seda mõjutavad majanduslikud tingimused nagu elektrituru avanemine ning õli hind maailmaturul, samuti keskkonnanõuete jätkuv karmistumine. Põlevkivi kaevandamine ja kasutamine on olulise negatiivse keskkonnamõjuga maastikule, pinnasele, elusloodusele, põhja- ja pinnaveele ning välisõhule. Põlevkivi kaevandamise pikaajaline mõju tuleneb suurel määral asjaolust, et kaevandamisega (sh lõpetatud ja üleujutatud kaevandused, karjäärid) muudetakse maa ja kaevandatud alal oleva vee omadusi püsivalt. Põlevkivi kaevandamine ilma maa ja vee omadusi muutmata pole võimalik ja oluline on selliste muutuste mõju leevendamine. Põlevkivitööstuse mõju all olevad pinnaveeveekogumid on valdavalt kesises või halvas (saastunud) seisundis. Halva seisundi põhjuseks on ka ohtlike ainete sisaldus pinnavees. Kuna oluliste jääkreostusobjektide likvideerimine jätkub, ei ole praegu võimalik kvantitatiivselt hinnata ohtlike ainete koormuse allikate vahekorda. Kaevandatud aladel kandub reostus põhjavees kiiremini laiali. Ordoviitsiumi Ida-Viru põlevki-vibasseini põhjaveekogumi keemiline seisund on halb, põhjaveekogumi koguseline seisund heaks ei muutu. Selle veekogumi Lasnamäe-Kunda veekihi omadused muutuvad kaevandamise lõpetamise järel ja pole kindlust selle veekihi edasisest sobivusest joogiveeallikana kaevandatud alale kaevandamise ajal üksiktarbijatele rajatud kaevudes. Keskkonnaseisundi mõõdetavat parenemist (olulist positiivset keskkonnamõju) võib oodata vahetu sekkumise piirkondades. Nendeks on jääkreostusega alad ja prügilate ümbrus (korrastamine viiakse lõpuni lähematel aastatel), oodata on Purtse jõe valgala saastunud vooluveekogumite vee kvaliteedi stabiliseerumist, põhjavee osas välditakse saastunud põhjaveega alade laienemist. Kavandatud põlevkiviõli ja elektri kombineeritud tootmisseadmete kasv ja selleks uute tootmisüksuste rajamisel väheneb saastunud pinnasega alade suurenemise oht. Kaasaegsed töötavad tahke soojuskandjaga õlitootmisseadmed ja elektritootmise keevkihtkatlad on varasemast keskkonnasäästlikumad ja ohutumad. Arengukavaga kavandatud põlevkivi kaevandamise ja kasutuse efektiivsuse tõstmisel on keskkonnamõju ja sotsiaalamajanduslik mõju eeldatavasti positiivne. Arengukava elluviimisel on positiivne koosmõju ENMAK 2030 elektritootmisega seotud meetmete elluviimisele. [1]

Heitvee teke

Reoained satuvad meie veekeskkonda peamiselt punktreostusallikatest, nagu tööstustegevus, reoveepuhastusjaamad ja prügilad ning hajusallikatest, nagu taimekaitsevahendid ja väetised põllumajanduses või olmereovesi kodumajapidamistest. Eestis tekkis 2011. aastal 117 mln m3 reovett, millest 81% ehk 95,1 mln m3 pärines üle 2000 ie-ga reoveekogumisaladelt. Kaevandusvee kogused on suured (kaevandatud põlevkivivaru tonni kohta väljapumbatud veekogus praegu 15 m3), kuid reoainete (BHT, üldfosfor ja üldlämmastik) koormus on suhteliselt väike, jäädes lähedaseks jõevee omale. Kaevandusveega satub loodusesse suurtes kogustes sulfaate, kloriide ja heljumit. Kaevandustes väljapumbatavas vees tõuseb sulfaatide sisaldus kuni 500 mg/l (tavaline kontsentratsioon 20 mg/l). Sulfaadid pole otseselt veele ohtlikud ühendid ja praegusel ajal puudub nende kõrvaldamiseks puhastustehnoloogia, mida karjäärid ja kaevandused võiks kasutada. Kaevandusvesi juhitakse pärast settetiikides selitamist looduslikesse veekogudesse. Puhastamata juhiti 2011. aastal veekogudesse 0,1% puhastamist vajavast veest . [1]

Veevõtt

Eesti veevõtt vähenes 1990ndatel pidevalt, mis viis veevõtu languse 450-lt mln m3-lt alla 100 mln m3 aastas. Sellise mahumuutuse on tinginud majanduslikud muudatused ja ümberkorraldused vee säästva kasutuse poole, veetarbimist on suuresti ka vee maksumus. Viimase kümne aasta jooksul on veevõtu näitajad olnud suhteliselt stabiilsed. Põhjaveevõtt on vahemikus 45–50 mln m3 aastas ja pinnaveevõtt 50–57 mln m3 aastas (joonis 4, joonis 5 ning joonis 6). [3]

Suurimad asulad, kes tarbivad pinnavett, on Tallinn ja Narva. Kui 1990. aastatel tõusis vee hind ja mindi üle säästvale veekasutusele, siis langesid ka Tallinna ja Narva pinnaveevõtu näitajad üle viie korra. Viimasel kümnendil on suured veevõtu mahumuutused küll raugenud, kuid Tallinnas ja Narvas võib täheldada langusprotsessi jätkumist. Tallinn kui üks suurimaid veevõtjaid võttis 2011. aastal Ülemiste järvest ligi 21,5 mln m3 pinnavett, samas kui põhjaveevõtt jäi alla 2,5 mln m3. See tähendab, et põhjaveevõtt Tallinnas on vähenenud viimase nelja aastaga ligi poole võrra ja pinnaveetarbimine on jäänud samaks. Narva linna tarbeks võeti 2011. aastal 6,46 mln m3 pinnavett ja 6,5 mln m3 põhjavett. Mujal Eestis kasutatakse valdavalt põhjavett. Enim võetakse põhjavett Silur Ordoviitsiumi ja Kambrium-Vendi põhjaveekihtidest. [3]

Kaevandus- ja jahutusvesi

Ajavahemikul 2002–2011 varieerus kaevandusvee hulk aastati suurtes piirides — 160–300 mln m3 vahel. Aastal 2011 pumbati välja üle 250 mln m3 vett (c). Kaevandusveest üle 90% pumbatakse Kirde-Eestist ordoviitsiumi veekompleksist. [3]

Ida-Virumaa kaevandus- ja karjäärivete väljapumpamine on otseses seoses piirkonna sademetega. Põhilised jahutusvee võtjad on Ida-Virumaa suured elektrijaamad, AS Narva Elektrijaamade Eesti Elektrijaam ja Balti Elektrijaam. Keskkonnalubade järgi võivad Narva elektrijaamad kasutada jõevett jahutusveena. Eesti Elektrijaama veega varustamiseks on rajatud süsteem, mis kasutab Mustajõe sängi. Sinna juhitakse täiendavat vett juurdevoolukanaliga Narva jõest. Jahutusvesi võetakse Mustajõest ning suunatakse tagasi samuti Mustajõkke. Balti elektrijaam võtab jahutamiseks pinnavett Narva veehoidlast. Pea kogu elektrijaamade jahutusveest suunatakse veekogusse tagasi. [3]

Viimase kümnendi suurim jahutusvee võtt oli 2007. ja 2011. aastal, ulatudes ligi 1526 mln m3-ni aastas. 2011. aastal kasutas Eesti elektrijaam energia tootmisel 940 mln m3 ja Balti elektrijaam 583 mln m3 jahutusvett. Jahutusvee osa Narva jõe aastakeskmisest äravoolust on olnud ajavahemikul 1990–2011 keskmiselt 13%. Elektrijaamu eraldi käsitledes moodustas Balti elektrijaama jahutusvesi 2011. aastal keskmiselt 4,75% ja Eesti elektrijaama jahutusvesi keskmiselt 7,6% äravoolust. [3]

Vee reostuskoormus

Üks suuremaid keskkonnaprobleeme on vee reostamine, mis võib kahjustada loodust ja tuua kaasa inimeste haigestumise. Veereostuse puhul jälgitakse veekogude ja heitveesuublate seisundit või neisse lastava heitvee koostist ja kogust. Keskkonda juhitava heitvee (heitvee kogused ning puhastatud hetivee kogused on kujutatud joonisel 7) reostuskoormuse põhjal arvutatakse saastetasu, mille sätestab Keskkonnatasude seadus[4]. Saastemaks ergutab pidevalt saastet vähendama tõhusate saaste vähendamise meetodite abil, nt investeerides keskkonnasõbraliku tehnoloogia uuendusse. Reostuskoormuse määramiseks on vaja teada heitvee hulka ja saasteainesisaldust, mõõta vooluhulka ning võtta veeproove. [3]

Reoained satuvad meie veekeskkonda peamiselt punktreostusallikatest, nagu tööstustegevus, reoveepuhastusjaamad ja prügilad ning hajusallikatest, nagu taimekaitsevahendid ja väetised põllumajanduses või olmereovesi kodumajapidamistest. [3]

Keskkonna reostumise ohtu on vähendanud peamiselt kanalisatsioonitorustike ja reoveepuhastite rekonstrueerimine, samuti suured saastemaksud. Reostuskoormus pärast 2008. aastat on vähenenud Kohtla-Järve arvelt, kus 2009. aasta mais avati uuendatud reoveepuhasti. 2009. aastal hakkas Kohtla-Järvel toimima ka lämmastikuärastus. Lämmastiku eemaldamise efektiivsus on otseselt seotud puhastatava reovee temperatuuriga, mis talvel on tunduvalt madalam kui kevadel, suvel või sügisel. Reovee temperatuuri langemisel alla 12 °C langeb ka puhastuse efektiivsus. [3]

Põhjavee seisund

Põhjavee seisundit hinnatakse põhjaveekogumite kaupa. Eestis on põhjaveekihtide alusel eristatud 25 põhjaveekogumit, mille seisundit hinnatakse mitme kvalitatiivse näitaja alusel. Siinses ülevaates on põhjaveekogumite seisundi hindamisel arvestatud Cl, SO4, fenoolide, naftasaaduste ja joogivee kvaliteedi seisukohalt oluliste F ja Fe sisaldustega. [3]

Üldiselt on enamiku Eesti põhjaveekogumite seisund hea. Ida-Viru ja sealse põlevkivibasseini põhjaveekogumi seisund on halb eelkõige neis esinevate kõrgemate sulfaatide, mineraalsuse, kareduse, fenoolide ja naftasaaduste sisalduste tõttu. Piiratud ulatusega põhjavee reostumist esineb ka kaitsmata põhjaveega Siluri-Ordoviitsiumi põhjaveekogumites ja Kvaternaari põhjaveekogumites üle Eesti. [3]

Üldiselt on enamiku Eesti põhjaveekogumite seisund hea. Ida-Viru ja sealse põlevkivibasseini põhjaveekogumi seisund on halb eelkõige neis esinevate kõrgemate sulfaatide, mineraalsuse, kareduse, fenoolide ja naftasaaduste sisalduste tõttu. Piiratud ulatusega põhjavee reostumist esineb ka kaitsmata põhjaveega Siluri-Ordoviitsiumi põhjaveekogumites ja Kvaternaari põhjaveekogumites üle Eesti. [3]

Veemajanduskavad

Veemajanduskavasid koostatakse veeprobleemide lahendamiseks ja vee hea seisundi saavutamiseks. Veemajanduskavad 2015-2021 on hetkeseisuga koostamisel. Ida-Eesti veemajanduskava aastani 2015 kohaselt: Sotsiaalmajanduslikel põhjustel (põlevkivi kaevandamise jätkamisel elektrienergia varustuskindluse tagamiseks) ei ole võimalik saavutada Ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumi head seisundit, seisundi edasise halvenemise piiramiseks tuleb koostada eraldi tegevuskava. Seejuures tuleb välistada põhjavee reostamine ohtlike ainetega põlevkivi kaevandamise ja kasutamise käigus. Pikendatud eesmärkidega kogum on Narva veehoidla, kus loodusliku kesise seisundi parandamine on võimatu ja põhjendamatult kulukas, Narva jõe halva seisundi paranemist on pikendatud aastani 2021. Tegevuskava valmib 2015.

RSS uudisvoog

Viited

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Möldre, I. Eesti Arengufond. Energiamajanduse arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegiline hindamine
  2. Keskkonnaministeerium. Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016–2030 koostamine
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Keskkonnaagentuur. Keskkonna ülevaade 2013. Loodusvarad ja nende kasutamine
  4. Riigi Teataja. Keskkonnatasude seadus. (29.03.2016).
  5. Statistikaamet. KK25: Pinnaveekogudesse juhitud puhastamist vajava vee reostuskoormus maakonna järgi(03.12.2015).
  6. 6,0 6,1 Statistikaamet. KK47: Veekasutus maakonna ja veekasutusala järgi(03.12.2015).
  7. 7,0 7,1 7,2 Statistikaamet. KK048: Veevõtt maakonna, tegevusala (EMTAK 2008) ja vee liigi järgi(04.12.2015).
  8. Statistikaamet. KK23: Heitvee puhastamine maakonna järgi(04.12.2015).


Täiendavat lugemist

Aasta Kategooria Pealkiri
2014 Uuring ENMAK 2030 KSH programm
2013 Teabematerjal Keskkonnajuhtimine avalikus sektoris. Juhendmaterjal keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamiseks avaliku sektori organisatsioonides
2013 Teabematerjal Rohelise kontori käsiraamat
2013 Aruanne Viru Keemia Grupp AS Põlevkiviõlide järeltöötluse kompleksi rajamise detailplaneering. KSH aruanne
2013 Aruanne Eesti Energia Õlitööstus AS Õlitehase maa-ala detailplaneeringu KSH aruanne
2011 Aruanne Avamere tuuleparkide rajamisega Loode-Eesti rannikumerre kaasnevate keskkonnamõjude hindamine
2010 Uuring Keskkonnakomplekslubade kvaliteedi hindamine
2006 Uuring Ülevaade keskkonnamõju hindamise praktikatest Eestis
2005 Teabematerjal Ökomärgis - Mis see on? Euroopa Ühenduse ökomärgist tutvustav teatmik ettevõtjale
2013 Aruanne Kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuuri uuringud riikliku aruandluse täitmiseks maakasutuse ja metsandussektoris
2010 Aruanne Lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste arvutamine hajussaasteallikatest. VOC projekt
2010 Aruanne Estimation of NMVOC emissions from diffuse sources
2013 Raport Estonian Informative Inventory Report 1990-2011
2014 Aruanne Eesti keskkonnaseire 2012
2012 Aruanne Eesti keskkonnanäitajad 2012
2008 Kogumik Kaugseire Eestis
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Sotsiaalmajanduslik taust
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Loodusvarad ja nende kasutamine
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Ilmastik ja kliimamuutused
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Jäätmed
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Välisõhk.
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Maakasutuse muutused ja linnaökoloogia
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Looduslik mitmekesisus
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Keskkonnakorralduslikud vahendid
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Keskkond ja tervis
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Vigade parandus
2014 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2013. Sisukord, eessõna, sissejuhatus, kokkuvõte
2009 Ülevaade Keskkonna ülevaade 2009
2012 Aruanne Eesti keskkonnanäitajad 2012
2000 Ülevaade Eesti keskkonnaseisund XXI sajandi lävel
2009 Ülevaade Eesti keskkonnaseisundi näitajad 2009
2012 Aruanne Paiksetest saasteallikatest välisõhku eraldunud saasteainete heitkogused aastail 2008-2010
2008 Aruanne Keskkonnaandmetest keskkonnainfoni
2012 Aruanne 1990.-2009. aastal välisõhku eraldunud saasteainete heitkogused paiksetest ja hajussaasteallikatest Eestis
2014 Aruanne Eesti keskkonnaindikaatorid - arendustöö ja tulemused
2012 Aruanne Eesti keskkonnaseire 2007-2010
2015 Aruanne Säästva arengu näitajad
2015 Ettekanne KIK toetused keskkonnaprogrammist atmosfääriõhu kaitseks
2015 Ettekanne Välisõhu seirest ja teostatud uuringutest
2013 Aruanne Sadevees sisalduvate ohtlike ainete uuringu korraldamine
2014 Aruanne Veesaaste varajase avastamise ja teavitamise automaatsondi väljatöötamine
2014 Aruanne Keskkonnamaksude jaotuslikud ja käitumuslikud efektid Eesti näitel


Kontaktvõrgustik

Kontaktvõrgustik on koostamisel. Kui soovite artikli kontaktvõrgustikuga liituda, võtke ühendust artikli teemahalduriga.

On Teil ettepanekuid, kuidas "MÕJU VEEKVALITEEDILE" artiklit täiendada? Leidsite infot, mis ei ole enam ajakohane või vajab täpsustamist? Võtke ühendust artikli "MÕJU VEEKVALITEEDILE" teemahalduriga MARGUS ALTEMENT e-aadressil margus.altement@arengufond.ee või avaldage arvamust selle artikli ARUTELU all.

Personaalsed tööriistad
Energiatalgud Energiaühistud
Nimeruumid

Variandid
vaatamisi
Toimingud
Tööriistad