Erinevus lehekülje "Kaugküte" redaktsioonide vahel

Eestis on kaugkütte toimimine reguleeritud:

a) Kaugkütteseadusega;

b) Konkurentsiseadusega;

c) Hädaolukorra seadusega.

Peaartikkel: Soojusmajandus
Seotud artiklid: Soojusvarustus; Kaugküttesoojuse hind; Võrgukaod: kaugküte

Kaugküte Eestis

Regulatsioonid

Seotud artikkel: Soojusmajanduse regulatiivne keskkond

Eestis on kaugkütte toimimine reguleeritud Kaugkütteseadusega, mille eesmärgiks on tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus ^[1].

Kuivõrd kaugkütte puhul on enamasti tegemist loomuliku monopoliga, siis reguleeritakse valdkonda ka Konkurentsiseadusega. Kaugkütte muudab loomulikuks monopoliks kaugküttepiirkonna kehtestamine kohaliku omavalitsuse poolt^[2]. Alates 01.10.2010 kõigis kaugküttepiirkondades kehtestatavad hinnad olema kooskõlastatud Konkurentsiametiga.

Soojusettevõtja, kelle tootmise prognoositav aastane maht ületab 500 000 MWh võrgupiirkonna kohta, on elutähtsa teenuse osutaja ning on kohustatud tagama soojuse tootmiseks reservkütuse kasutamise võimaluse, mis kindlustaks soojusvarustuse kolme ööpäeva jooksul^[1], ^[3].

Kaugküttepiirkonna määramine

Kaugküttepiirkonna kehtestamise õigus on kohaliku omavalitsuse volikogul. Sealjuures peab arvestama, et^[1] :

a) isikud, kes kaugküttepiirkonna määramise ajal ei kasuta kaugkütet, ei ole kohustatud võrguga liituma;

b) kohaliku omavalitsuse volikogu määratud tingimustel võib võrguga ühendatud tarbijapaigaldist võrgust eraldada ja ehitatava või rekonstrueeritava ehitise soojusega varustamisel kasutada muud viisi kui kaugküte;

c) tarbijad võivad kaugküttepiirkonnas osta lisaks kaugküttesoojusele ka kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojusenergiat.

Kaugkütte levik Eestis

Eesti 226-st omavalitsusest on kaugküte kasutusel 149-s. Hinnanguliselt tarbib sel moel toodetud soojust ligi 60 % elanikkonnast. Ülejäänud elanikud kasutavad soojuse tootmiseks lokaalseid kütteseadmeid. Kokku on Eestis 239 kaugküttevõrku ning 1430 km soojustorustikku (kaugküttevõrgud on esitatud joonisel 1). Kaugküttepiirkondades kehtiva soojuse hinnaga on võimalik tutvuda joonisel 2 ning soojustorustikega joonisel 3.^[4], ^[5]

Konkurentsiamet on müüdava soojuse piirhinna kehtestanud 129-s võrgupiirkonnas. Sealjuures tuleb arvestada, et Konkurentsiameti hinnapiirkond ei ühti sageli kaugküttevõrgu reaalse paiknemisega (nt Nõmme linnaosa hinnapiirkonnas on 6 erinevat kaugküttevõrku). Samuti ei ole mõningates kaugküttevõrkudes hinnaregulatsiooni veel rakendatud.^[4] Seda juhul, kui hind kehtestati enne 01.10.2010.

Kokku tarbiti 2011. aastal ~4,6 TWh kaugküttesoojust. Enamus kaugküttesoojusest tarbitakse linnades (joonis 4).

Tootmine ja tarbimine

Seotud artikkel: Välisõhu temperatuuri mõju energiatarbimisele

Tootmine

Kaugküttevõrgus kasutatakse soojust valdavalt hoonete kütteks. Seetõttu kujuneb vajalik tootmisvõimsus seoses välisõhu temperatuuri muutumisega. Kaugkütte võrgupiirkonna soojusega varustamise jaoks vajalikku soojuse tootmisvõimsust kirjeldab soojuskoormuse kestusgraafik (joonis 5).

Soojuse tootmine kaugküttekatlamajades

Statistikaameti andmetel on soojuse tootmine energeetikasektori katlamajades aastatel 2006...2012 vähenenud 3534-lt GWh-t 3070 GWh-ni. Seda peamiselt katelseadmetes, mille võimsus jääb vahemikku 5...20 MW^[6] (joonis 6). Tootmise vähenemine on muuhulgas tingitud ka soojuse tarbimise vähenemisest.

Soojuse tootmiseks kasutatakse energeetikasektori katlamajades peamiselt biomassi ning maagaasi (joonis 7).

Koostootmine

Peaartikkel: Koostootmine

Soojuse ja elektri koostootmist on Eestis praegu rakendatud suuremates kaugküttevõrkudes (tabel 1).

Lisaks kaugküttevõrkudele, kus koostootmisjaamad on juba rajatud, on Eestis veel kaugküttevõrke, mille tarbimismahud on suhteliselt suured ning kus seega võiks tulevikus kaaluda koostootmise rakendamist (joonis 8). Sealjuures tuleb mainida, et 2013. aasta lõpus oli näiteks Rakvere linna rajamisel koguni 2 koostootmisjaama ^[7], ^[8], ^[9].

Piirkonnad müügimahuga 10...20 GWh on joonisele 8 lisatud, arvestades, et ORC-tehnoloogia odavnedes on mõistlik ka nendes piirkondades kaaluda koostootmise kasutamist. ORC-tehnoloogia võimaldab koostootmise välja ehitamist ka väiksemate soojuskoormuste korral. Sealjuures tuleb arvestada, et koostootmise majanduslikku tasuvust tuleb vaadelda iga konkreetse juhtumi korral eraldi.

Jaotamine

Peaartikkel: Võrgukaod: kaugküte

Soojuse jaotamine toimub kaugküttetarbijateni torustike abil. Statistikaameti andmetel toodeti 1990. aastal 25,5 TWh soojust, aastaks 2012 oli see toodang langenud 9,6 TWh-ni^[10]. Seega on soojuse tootmine (tarbimine) nimetatud ajavahemikul vähenenud 2,58 korda. Kuivõrd enamik kaugküttevõrke ehitati enne 1990. aastat (66 % soojustorustikest olid 2011. aastal vanemad kui 25 aastat)^[11], on põhilised probleemid Eesti kaugküttepiirkondades tulenevad soojustorustike dimensioneeritusest.

Kaugküttevõrgu soojuskadude kirjeldamiseks kasutatakse soojusettevõtja poolt kaugküttevõrku antud soojuse ja soojuse müügimahu vahe suhet võrku antud soojuse koguse suhtesse. Seda väljendatakse protsentides. Soojuskadusid Eesti kaugküttevõrkudest iseloomustab joonis 9

Tarbimine

Kuivõrd soojuse tarbimine kaugküttevõrkudes toimub valdavalt hoonete kütteks, võivad tarbimismahud, lisaks erinevustele kuude lõikes (joonis 10), varieeruda ka aastate lõikes (tulenevalt välisõhu temperatuuri erinevustest).

Soojuse tarbimise ja tootmise kohta kogutakse ja avaldatakse Eestis andmeid Statistikaameti poolt. Sealjuures tuleb arvestada, et Statistikaameti andmed põhinevad osaliselt valikuuringutel. Kui MKM-i poolt 2012. aastal koostatud Eesti soojusmajanduse analüüsis kirjeldati 2011. aastal Eestis kaugküttesoojuse müügimahuks ~4,6 TWh^[12] (joonis 11), siis Statistikaameti andmetel müüdi samal aastal tarbijatele 6,4 TWh soojust.

MKM-i analüüsi puhul oli tegemist kõikse uuringuga. Uuringust selgub, et 2011. aastal toodeti kaugkütte võrgupiirkondades tarbiti valdavalt biomassist ja maagaasist toodetud soojust. Biomassi osakaalu soojuse tootmisel suurendas puiduhakke kasutamine Narva elektrijaamade Balti eektrijaamas.

Kõige rohkem on Eestis kaugküttepiirkondi, mille müügimahud jäävad vahemikku 1000...3000 MWh/a (joonis 12). Sealjuures tuleb arvestada, et ~83% soojuse müügist teostati võrgupiirkondades, kus müügimaht >20 000 MWh.

Kaugküttepiirkonda saab iseloomustada ka tarbimise ning võrgupiirkonnas kasutusel oleva kaugküttetorustiku pikkuse järgi (joonis 13).

Tarbimistihedus kirjeldab müüdud soojuse kogust soojustorustiku jooksva meetri kohta. Kui kaugküttepiirkonnas jääb tarbimistiheduse näitaja alla 1 MWh/m ning soojuse müük alla 1000 MWh/a, on mõistlik hakata kaaluma alternatiivsete küttevõimaluste kasutamist. Selle jaoks tuleks koostada täpne analüüs (kaugküttepiirkonna audit). ^[13]

Kaugküttesoojuse hind

Peaartikkel: Kaugküttesoojuse hind

Alates 01.10.2013 peavad kõik soojusettevõtjad müüdava kaugküttesoojuse piirhinna kooskõlastama Konkurentsiametiga.

Soojuse müügihind (joonis 14) kujuneb muutuv- ja püsikulude ning põhjendatud tulunormi koosmõjul.

Joonisel 14 kajastatud hinnale lisandub käibemaks. Jooniselt nähtub, et kõige kõrgem soojuse hind on kaugküttevõrkudes, mille müügimaht 0...5000 MWh/a ning mis kasutavad kütusena põlevkiviõli. See tuleneb asjaolust et nimetatud võrgupiirkondades moodustavad kulud kütustele üle 70 %^[14].

Kaugküte tulevikus

Seotud artikkel: Soojusmajanduse ENMAK stsenaariumid

Energiasääst

Seotud artiklid: Energiatõhusus; Lokaalküte

Soojusvarustussüsteemides peitub suur potentsiaal energiasäästuks^[4]. Alljärgnevalt kirjeldatakse kaugküttevõrkudes ning soojuse tootmisel rakendatavaid energiasäästuvõimalusi. Hoonete energiatõhususega seonduvat kirjeldatakse energiatõhususe artiklites.

Energiasääst soojuse tootmisel

Soojuse tootmisel on võimalik rakendada järgmisi (energia)säästumeetmeid^[4]:

1) vahetada välja üledimensioneeritud, amortiseerunud või kallimaid kütuseid (gaas, vedelkütused) kasutavad katelseadmed;

2) suvise sooja tarbevee tootmise kaotamine väiksemates kaugküttevõrkudes;

3) katlamajade renoveerimise planeerimisel on mõistlik arvestada:

a) tarbimise vähenemisega hoonete soojustamise ning trassikadude vähenemise arvelt (keskmiselt 35 %),

b) kütteperioodi lühenemisega seoses termoregulaatorite ning soojustagastusega ventilatsiooni kasutuselevõtuga;

4) üleminek lokaalküttele.

Soovituslikult tuleks baaskoormuse katmiseks paigaldada puiduhakkel töötav tahkekütuse katel, mille eeldatav keskmine kasutegur kütteperioodi jooksul on kuni 86 % (0,35 M€/MW). Puidukatla kasutamise eeliseks on töökohtade loomine hakkepuidu tarnimisel ja katla opereerimisel. Samuti on eelistatud ka teised biokütuste kasutamise viisid (ka. biokütuste gaasistamise tehnoloogiad). Tipukoormuse katmisel tuleb eelistada väiksema püsikuluga tehnoloogiaid.^[4]

Energiasääst soojuse jaotamisel

Soojuse jaotamisel soojustorustike kaudu on energiasäästu võimalik saavutada^[4]:

a) vanade torude asendamine eelisoleeritud torudega;

b) torude läbimõõtude vastavusse viimine tegeliku tarbimisega;

c) soojuskandja töötemperatuuri alandamine.

Soojuse tarbimise prognoos

Seotud artiklid: Soojusmajanduse ENMAK stsenaariumid; Välisõhu temperatuuri mõju energiatarbimisele

Kui eelnevas peatükis kirjeldati mitmesuguseid võimalusi soojuse tarbimise vähendamiseks kaugküttevõrkudes, siis alljärgnevalt antakse ülevaade nende meetmete võimalikust mõjust soojuse tarbimisele tulevikus.

Joonis 15 kirjeldab uuringu Kaugkütte energiasääst ning Soojusmajanduse stsenaariumite tulemusi. Tegemist on mõnega võimalikest prognoosidest. Täpsemalt on mitmesuguste meetmete mõju soojuse tarbimisele käsitletud Soojusmajanduse stsenaariumites.

Tuleb mainida, et kuivõrd soojuse tarbimine kütteks on tugevalt seotud välisõhu temperatuuriga, siis võib toimuda lisanduv soojuse tarbimise vähenemine seoses globaalse soojenemisega. Täpsemalt on võimalikku soojuse tarbimise vähenemist kirjeldatud artiklis "Välisõhu temperatuuri mõju energiatarbimisele".

Soojuse müümine kaugküttevõrku

Seotud artiklid: Soojusmajanduse regulatiivne keskkond; Kaugküttesoojuse hind

Soojusenergiat võrku müüa soovivad tootjad võib liigitada:

a) baaskoormust katvad (suuremad) tootjad ja

b) väiksemad tootjad, kes soovivad võrku müüa vaid üle jääva soojusenergia.

Baaskoormust katvate tootjate poolt toodetud soojusenergia võrku ostmise mehhanism on kehtestatud "Kaugkütteseadusega" , mille kohaselt peab võrguettevõtja, kui tekib vajadus uute tootmisvõimsuste järele ja/või soojuse ostu lepingute sõlmimiseks on kirjalikult soovi avaldanud mitu ettevõtjat, korraldama lepingu sõlmimiseks konkursi, sealjuures on lepingu tähtaeg kuni 12 aastat. Kui võrguettevõtja ja soojuse tootja on sama juriidiline isik, kohaldatakse võrguettevõtja poolt soojuse tootmisesse tehtud investeeringule lepingu suhtes kohaldatavaid sätteid. ^[1] Nimeatatud regulatsioon on võimaldanud tekitada soojusenergia tootmisel teatud konkurentsi, samal ajal andes tootjatele vajalikud garantiid tootmisseadmete rajamiseks. Tulevikus on otstarbekas regulatsiooni edasi arendada selliselt, et uutel tulijatel oleks võimalik turule siseneda ka juba sõlmitud lepingute kehtivusaja jooksul tingimusel, et lepingut seni omanud tootja tehtud investeeringud ja eeldatud tulukus saavad hüvitatud.

Väikeste tootjate poolt toodetud soojusenergia võrku lubamisega kaasnevatest probleemidest kerkib esimesena nende võime täita võrgu häireteta toimimiseks kehtestatud võrgueeskirju. Juhul, kui see on tagatud, võiksid väiketootjad müüa oma toodetud soojusenergiat võrku sarnaselt kõigi teiste tootjatega ehk soodsaima hinna alusel.

Uute konkureerivate soojuse tootjate kaugküttevõrguga liitmine tekitab konkurentsi ning see annab võimaluse vähendada kaugküttesoojuse maksumust tarbijatele. Samas peavad muudatused nii regulatsioonides kui ka võrgu tehnilises ülesehituses toetama konkureerivate tootjate liitmist vastasel juhul on saavutatav võit lühiajaline ning jätkusuutmatu. Mitmesuguseid energiaallikaid kaugküttesoojuse tootmiseks on kirjeldatud joonisel 16.

Soojussalvestite kasutamine kaugküttes

Eesti Arengufondi tellimusel koostati 2012. aasta lõpus uuring "Kõrgtemperatuurse soojussalvesti kasutamise võimalused Eestis".^[15]

Nimetatud uuring koostati Norra firma Nest AS poolt välja töötatud kõrgtemperatuurse soojussalvesti baasil. Uuringu eesmärgiks oli tuvastada soojussalvestite kasutamise võimalused katlamajades ja elektrijaamades. Analüüsis leiti, et üheks kaugkütte asendamise võimaluseks on mobiilse katlamaja ja tarbijate juures asuvate kõrgtemperatuursete soojussalvestite kasutamine (joonis 17).

Soojussalvestite kasutamine võimaldaks tekitada olukorra, kus tarbija juures paiknevaid soojussalvesteid "laetakse" vastavalt nende tühjenemisele mobiilse puiduküttel töötava termaalõli katlamajaga. Seeläbi kaoks vajadus renoveerida soojustorustikke ning väheneksid soojuskaod torustikest.^[15]

Täiendavat lugemist

On Teil ettepanekuid, kuidas "KAUGKÜTE" artiklit täiendada? Leidsite infot, mis ei ole enam ajakohane või vajab täpsustamist? Võtke ühendust artikli "KAUGKÜTE" teemahalduriga JAANUS UIGA e-aadressil jaanus.uiga@arengufond.ee või avaldage arvamust selle artikli ARUTELU all.