Erinevus lehekülje "Varustuskindlus" redaktsioonide vahel

Allikas: Energiatalgud
P
1. rida: 1. rida:
{{Teemagrupid}}
 
 
{{tööversioon}}
 
{{tööversioon}}
 
{{varustuskindlus}}
 
{{varustuskindlus}}

Redaktsioon: 28. aprill 2014, kell 15:35

Hüüumärk.jpg

TÖÖVERSIOON

"Tegu on artikli tööversiooniga. Artikli sisu võib muutuda."

Varustuskindlus.png

Varustuskindluse töögrupp

  • Andres Pihlak, Elektrilevi
  • Dmitri Vassiljev, 4Energia
  • Jaanus Arukaevu, Eesti Energia
  • Kalle Kilk, Elering
  • Kalle Kukk, Elering
  • Peep Siitam, Arengufond
  • Priit Enok, OSPA
  • Teet Eelmere, Eesti Gaas
  • Tiina Maldre, Konkurentsiamet
  • Toomas Saks, Oilunion
  • Valdur Lahtvee, SEI-T
  • ...

Varustuskindluse töögrupi eesmärk

Varustuskindlus ei ole asi iseeneses, varustuskindlus on energia lõpptarbimise kvaliteedi iseloomustaja. Energia lõpptarbimise võib jagada kolmeks: elekter, soojus ning transport.
Varustuskindluse töögrupp kirjeldab, kuidas on hetkel Eestis energia varustuskindlus tagatud ning millised on lahendamata küsimused.


Seega on varustuskindluse töögrupi eesmärk:

  1. anda lühiülevaade riigi tänastest poliitikatest tarbija energianõudluse tagamiseks (elekter, transport, soojus);
  2. sõnastada, kuidas varustuskindlust mõõta;
  3. defineerida varustuskindluse ja energiajulgeoleku erinevus;
  4. kirjeldada peamised riskid varustuskindlusele ning uuringuvajadus riskidele lahenduste leidmiseks;
  5. sõnastada teemad, mida arengukava peaks käsitlema;
  6. anda lühiülevaade poliitilistest otsustest, mis riigi varustuskindlust mõjutavad;
  7. anda ülevaade varustuskindlust käsitlevast kirjandusest.


Selle raporti koostamiseks ei ole läbiviidud ühtegi uuringut, raport on kirjanduse struktureeritud ülevaade.

Energia tarbimine Eestis

Energeetilse varustuskindluse seisukohast on oluline, et tarbijale oleks tagatud energia lõpptarbimiseks vajalikud ressursid. Energiakandjate varustuskindluse prioriteetsuse hindamisel võib üheks lähtekohas võtta nende osakaalu energia lõpptarbimises. Eesti Statistikaameti andmed energia tegeliku lõpptarbimise jaotuse kohta aastal 2011 on toodud all oleval graafikul.

Energialõpptarbimise jaotus on varustuskindluse hindamise seisukohast oluline probleemide suuruse hindamisel, suure osakaaluga energiaallika juures on väike probleem sama oluline nagu suur probleem väiksema osakaaluga energiaallika puhul.

Lisaks lõpptarbimise osakaalule on oluline tähelepanu pöörata energeetika tarneahelale tervikuna, see võimaldab tuvastada varustuskindluse probleemide põhjused. Nii tuleb vaadelda eraldi primaarenergia hankimist, energia muundamist ja ülekannet ning jaemüüki.

Tarbimise kujunemise prognoose käsitleti eraldi töögrupis.


Mõisted varustuskindlus ja energiajulgeolek

Energia kättesaadavuse olulisus

Energiat on vaja erinevate energiateenuste tarbimiseks, sõltuvalt teenusest on erinev ka varustuskindluse tagamise prioriteetsus.

Mõned teenused peavad olema kättesaadavad sisuliselt pidevalt (toidu külmutamine, haiglate ja hädaabiteenuste toime, eluruumide kütte), mõne teise puhul on aga varustuskindluse tagamiseks tunduvalt rohkem aega (sooja vee olemasolu või võimalus tarbida meelelahutust).

Energia kättesaadavuse kvaliteedi iseloomustamiseks saabki kasutada mõisteid varustuskindlus ja julgeolek.

Varustuskindlus

Varustuskindlus on tarbijate energiaga tagatus vajalikul hulgal, nõutud ajal ja vastuvõetava hinnaga.


Varustuskindlus tähendab, et riigi elanikele on garanteeritud vajalike elamistingimuste tagamiseks vajaminev energia. Võib väita, et just energia kättesaadavus (varustuskindlus) on iga ühiskonna toimimise alustala. On ju energia olemasolu majandusarengu ja inimeste heaoluga otseselt seotud ning seda eriti riigis nagu Eesti (külm kliima, hajutatud asustus, talvel suur vajadus kunstliku valguse järele). Õnneks on Eesti energiaressurssidega küllalt hästi varustatud. Edukaks toimetulekuks on piisavalt tuult, päikest, biomassi ning põlevkivi. Siiski tuleb tagada vajalikud investeeringud infrastruktuuri ning kõrvaldada regulatiivsed takistused.

Lühiajaliselt tuleb tagada, et riigi primaarenergia portfell oleks küllalt mitmekesine ning kõik kütused oleksid kättesaadavad. Riik peab omama poliitikat kõigi kasutatavate kütuste ja energialiikide kättesaadavuse tagamiseks. Kui just ei otsustata, et teatud energialiikide või kütuste varustuskindlus ei olegi prioriteet. Sellise otsuse võib teha, kui mõnda kütust kas ei kasutata või on neile olemas piisavalt palju alternatiive. Tarbija jaoks on oluline lõppkokkuvõttes see, et tema elukvaliteet ei kannataks.

Pikemas perspektiivis on oluline tagada ühiskonna energeetiline jätkusuutlikkus. Energeetiliselt jätkusuutlik ühiskond on selline, mis suudab viia oma energiatarbimise vastavusse pikaajaliselt jätkusuutlikku primaarenergia tootmisvõimekusega. Eestis on pikaajaliselt on jätkusuutlikud energiaallikad põllumajandus, metsandus, tuul ja päike.

Energiajulgeolek

Energiajulgeolek on riigi energiaga varustatuse tagatus realiseeruvate poliitiliste ja geopoliitiliste sündmuste korral.


Energiajulgeolekut eristab varustuskindlusest esimese poliitiline ning teise tehniline iseloom. Kõik energiajulgeoleku halvenemist esiletoovad riskid on poliitilise või geopoliitilise taustaga.

Nii tulebki energiajulgeoleku küsimustele vastates defineerida, millised partnerriigid kujutavad endast geopoliitilist ohtu, millised mitte. Misjärel on võimalik sõnastada, kellega ja millisel määral saab ning kellega ei saa koostööd teha.


Energiajulgeoleku osas peab arengukava andma vastused järgmistele poliitilistele küsimustele:

  • Mida pidada põhjendatud ohtudeks energiajulgeolekule?
  • Mis on põhjendamata hirmud (samas võivad olla „mustad luiged“)?
  • Kas ja milline on Euroopa Liidu plaan olukordadeks, kui midagi peaks juhtuma? Milliste olukordade jaoks oleks Eestil vaja oma plaani?
  • Milline peaks olema ettevalmistus terrorismiaktidega toimetulekuks?
  • Kas Euroopa Liidu liikmesmaadesse tuleb suhtuda kui välisriikidesse (nt vedelkütusevaru hoiustamise kontekstis)?
  • Kas Venemaaga võib teha energiapoliitilist koostööd? Millisel määral?
  • Mis on taluvuspiir energiaga varustatuse osas, allpool mida ühiskond lakkab toimimast?


Energiajulgeoleku mõistmiseks soovitavad Anne Korin ja Gal Luft oma raamatus "Turning Oil Into Salt: Energy Independece Through Fuel Choice" võrrelda energiakandjaid soolaga. Kuni sool oli ainus toidu säilitamise meetod, tähendas soola ressursi kontrollimine võimu teiste üle, külmutustehnoloogia ilmumine muutis pilti täielikult. Nii väidavadki Korin ja Luft, et parim meetod energiajulgeoleku riskide maandamiseks on alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõtt. Olgu nendeks siis taastuvad ressursid või hoopiski põlevkivi laialdasem kasutamine.


Käesoleva artikli raames energiajulgeoleku küsimusel pikemalt ei peatuta. Edaspidi räägitakse eelkõige energiasüsteemi tehnilisest varustuskindlusest ning vajalike kütuste olemasolust. Energiajulgeoleku küsimustega tuleb tegeleda edaspidi järgneva avaliku ja poliitilise debati raames.

Varustuskindluse hindamise kriteeriumid

Allpool on toodud valik varustuskindluse hindamiseks sobivaid kriteeriume. Neist ei ole mõistlik kasutada kõiki korraga, kuid igaüks neist avab teatud aspekti riigi varustuskindluse hetkeolukorra hindamisel.


Pakkujate mitmekesisus – sõltumine ühest tarnijast võib tekitada hinna- või koguseriski. Oht puudub, kui tarnija on piisavalt usaldusväärne; näiteks kui on sõlmitud lepingud tekkida võivate riskide maandamiseks; või kui on tagatud piisav reservkütuste olemasolu. Mitmekesisuse hindamisel võib kasutada näiteks Shannoni indeksit või Herfindahl-Hirschmani indeksit.


Kütuste mitmekesisus – mida rohkem erinevaid (üksteisega asendatavaid) kütuseid riigis kasutatakse, seda väiksem on ühe kütuse tarnehäiringute mõju riigile tervikuna. Samas tuleb silmas pidada, et liiga paljude kütuste kasutamine võib tekitada olukorra, kus esineb spetsiifilise infrastruktuuri või kütuse kättesaadavuse risk. Võib kasutada samu indekseid nagu eelmise mõõdiku puhul.


Impordisõltuvus – üldiselt tähendab suurem sõltuvus impordist suuremat ohtu riigi varustuskindlusele, sest riik ei saa kontrollida enda piiridest väljas paiknevaid ettevõtteid. Samas on selge, et kõiki energiaallikaid pole võimalik ega mõistlik sisemaiselt toota ning sõltumine globaalsetelt energiaturgudelt ostetavatest energiakandjatest ei pruugi olulisi riske sisaldada. Kindlasti ei saa ohuks varustuskindlusele pidada teatavat sõltuvust elektri impordist, sest mida suurem on elektrisüsteem, seda efektiivsem ning stabiilsem selle töö ka on.


Energiakandjate taskukohasus – kui energiakandjate hinnad tõusevad kiiremini kui riigi elanike sissetulekud, võib energia muutuda sisuliselt kättesaamatuks. Sellist kommertsriski on võimalik ennetada energiasäästumeetmete rakendamisega. Oluline mõju on ka riigi majanduse konkurentsivõimele. Kallis energia vähendab riigi võimekust kaupu eksporditurgudel müüa.


Töökindlus – energiasüsteemi töökindlust saab mõõta katkestuste arvu, kestvuse, tarnimata energia koguse, mõjutatud klientide arvu ja paljude muude näitajatega. Suurem töökindlus nõuab suuremaid investeeringuid ning tähendab seeläbi kallimat hinda. Riigi eesmärk on leida optimaalne tasakaal töökindluse ja energia hinna vahel. Töökindlust mõjutab ka piisava võimsusvaru olemasolu.

Optimaalne varustuskindlus - teooria

Teoreetiliselt on optimaalselt varustuskindluse taset väga lihtne leida. Nii nagu paljude muude nähtuste puhul, on ka varustuskindluse optimum seal, kus marginaalkulu täiendava varustuskindluse tagamisel võrdub sellest tekkiva marginaaltuluga.
Marginaaltulu on antud juhul kliendi soov maksta täiendava varustuskindluse eest täiendav summa ning marginaalkulu selle varustuskindluse tagamise maksumus.

Graafiliselt saab seda kujutada järgnevalt:

Optimaalne varustuskindluse tase

Probleemid tekivad, kui minna reaalsete tarbijate juurde. On selge, et iga tarbija jaoks on optimum erinevas kohas, samas aga pole otstarbekas iga tarbijat eraldi vaadelda. Seega on vaja leida vahemik, kus kõikide huvid oleksid piisavas ulatuses kaetud. Kusjuures on leitud, et üldjuhul on otstarbekas pigem pakkuda tarbijatele kõrgemat varustuskindlust, kui nad oleksid nõus ise ostma (loe lähemalt). Põhjus peitub asjaolus, et tarbijad peavad varustuskindlust avalikuks hüveks ning ei soovi seetõttu selle eest maksta.

Riigi varustuskindluse summaarne hindamine

Riigi terviklikku varustuskindlust on lihtne hinnata, kirjeldades, kui suure hulga energia lõpptarbimise kohta riigil:

  1. poliitikat ei ole;
  2. poliitika on olemas ja adekvaatne;
  3. poliitika on puudulik ja vajab uuendamist.


Väärtusahela varustuskindlus.jpg


Skemaatiliselt võib riigi energeetilist varustuskindlust väljendada ka järgmiselt:

Varustuskindluse skeem.jpg

Rahvusvaheliselt kasutatavad mudelid varustuskindluse hindamiseks

World Energy Council - Energy Sustainability Index

Indeks hõlmab kogu riigi energeetikat ning hindab lisaks varustuskindlusele ka energeetika keskkonnamõju ning sotsiaal-majanduslikke mõjusid. Indeks on lihtsasti mõistetav ning suure üldistusastmega.

Wec index.jpg


International Energy Agency - Model of Short-Term Energy Security (MOSES)

IEA mudel on analüütiline lähenemine riigi energeetilisele varustuskindlusele. Mudel on väga põhjalik ning aitab seeläbi väga hästi mõista, kus täpselt on riigil varustuskindluse probleemid.

Mudeli kriitikana võib öelda, et kuigi mudeli ülesehitus on hea ja õige, siis konkreetsed indikaatorid ei pruugi igale riigile sobida ning tegeliku ülevaate saamiseks oleks (nt Eesti puhul) vaja neid muuta.


Moses.jpg

Index of U.S. Energy Security Risk

Institute for 21st Century Energy kasutab Ameerika Ühendriikide energiajulgeoleku riskide hindamiseks järgmist mudelit:

Index of U.S. Energy Security Risk

The Supply/Demand Index Model

Veel üks mudel energiajulgeoleku hindamiseks on Supply/Demand Index Model.

S/D Index Model

Varustuskindluse riskid

Varustuskindluse optimeerimine on oma olemuselt riskijuhtimine ning sisuliselt näitavad varustuskindluse mõõdikud võimekust erinevaid energia tarbimist mõjutavaid riske hallata. Seega on otstarbekas nendel riskidel pikemalt peatuda. Edukas riskijuhtimine tagab, et erinevate häiringutega arvestatakse ning nende mõju suudetakse kompenseerida. Kompensatsiooni mehhanismid võivad olla näiteks riskide hajutamine (energiaallikate mitmekesistamise läbi), riskide maandamine (kütuse- ja võimsusvaru loomise läbi) või väliste riskide kõrvaldamine (sisemaise tooraaine läbi). Järgnevalt neid riske ja riskide maandamise võimalusi kirjeldataksegi. Riikide varustuskindluse poliitika probleem on tihti selles, et tegeletakse sageli esinevate, aga väikese mõjuga sündmustega. Tähelepanuta jäetakse harva esinevad, aga äärmiselt suure mõjuga sündmused.

Peamise varustuskindluse riskina käsitletakse tavaliselt energia tootmisvõimsuste ebapiisavust, eriti kehtib see elektrienergia puhul, sest seal puuduvad suured energia salvestusvõimsused. Siiski pole see mitte ainuke risk, millega arvestada, samavõrd olulised on ka:

  • ekstreemsed ilmastiku nähtused,
  • alainvesteeringud infrastruktuuri,
  • ebapiisav või vale infrastruktuuri hooldus,
  • kütuste tarneprobleemid,
  • erinevad õnnetused (nt tuumajaama avarii),
  • füüsiliste energiakandjate kättesaadamatus (nt põlevkivi ressursi ammendumine või häired gaasivarustuses Venemaalt),
  • energiakandjate hinna järsk tõus(geopoliitilistel põhjustel või loodusõnnetuste tagajärjel),
  • poliitilised riskid (osalt kattub esimese kahega),
  • välisest regulatsioonist tulenevad riskid (nt Euroopa Liidu keskkonnanõuded),
  • siseriiklikust regulatsioonist tulenevad riskid (nt 20 miljoni tonni põlevkivi kaevanduspiirang),
  • kuritegevus (oht infrastruktuurile),
  • keskkonnariskid (nt Fukushima ja Saksmaa reaktsioon sellele).

Eelpool kirjeldatud riske võib kategoriseerida näiteks järgnevalt:

Geoloogilised ja ökoloogilised riskid

  • Ressursside ammendumine
  • Ökosüsteemi taastumisvõime hävimine
  • Ekstreemsed ilmastikunähtused
  • Kliimamuutused

(Geo)poliitilised riskid

  • Energiatarnete häired (tahtlikud ja tahtmatud)
  • Transpordi ja transiidi häired
  • Hinnasurve
  • Regulatiivsed piirangud

Majandusriskid

  • Alainvesteeringud
  • Turu ebapiisav toime, vale regulatsioon
  • Hinnamuutused

Tehnilised riskid

  • Süsteemi häired ja rikked
  • Töökindluse riskid


Toodud nimekiri pole kindlasti täielik, mistõttu ongi otstarbekas vaadelda kogu energeetika väärtusahelat ning hinnata iga lüli toimimist, kirjeldada sealsed riskid ning leida meetmed varustuskindluse tagamiseks.

Üks võimalik ülevaade varustuskindluse riskidest on toodud CEPS uuringus "Long-Term Energy Security Risks for Europe". Väljavõtte uuringust:

Security risks EU.jpg


Alternatiivne meetod energeetika varustuskindluse riskide kirjeldamiseks on toodud Iirimaa energiajulgeoleku aruande graafikul:

Security risks ireland.jpg

Kütuste varustuskindluse riskid

Kütuste varustuskindluse juures on oluline, milline on riigi üldine energiatarbimise portfell ning kuidas kütuste tarbimine sektorite vahel jaguneb. Ideaalne oleks, kui iga sektor tarbiks erinevaid kütuseid, misläbi oleks tagatud, et ka riigis tervikuna on mitmekesine kütuste tarbimise portfell. Alljärgnevalt on toodud näide, kuidas võib kajastada kütuste tarbimist riigis (näites on kajastatud AmeerikaÜhendriike).


Usa energiatarbimine.jpg



Täiendavalt võib vaadelda iga kütuse impordisõltuvust, see annab hea ülevaate, millised sektoreid erinevate kütuste tarneprobleemid kõige rohkem mõjutavad.

Tahked kütused

Eestis kasutatakse tahketest kütustest eelkõige põlevkivi ning puitset biomassi, lisandub väike kogus kivisütt ja turvast. Sisuliselt Eestis tahkkütuste varustuskindlusega probleeme ei ole, kogu vajaminev kütus on võimalik toota kohapeal, asendada mõne muu kütusega või importida.


Ülevaate tahkkütuste varustuskindlusest annaks järgmise tabeli täitmine.

Kütus Sisemaine tarbimine Sisemaine toodang Varud keskmiselt Impordivõime Kütuse Asendatavus
Põlevkivi
Puit
Turvas
Kivisüsi
...

Riskid tahkete kütuste varustuskindlusele

Tahkete kütuste varustuskindlusele otseseid tarneriske ei ole, sest kasutatakse kodumaiseid kütuseid. Küll aga võivad tahkete kütustega varustatust mõjutada erinevad regulatiivsed riskid ning muutused kütuste maailmaturul.

Siseriiklikest regulatiivsetest riskidest on kõige olulisemad põlevkivi kaevandamisele kehtestatud aastane piirang ning aastapõhine biomassi raiumise piirang. Neist viimane pole küll nii oluline, sest biomassile eksisteerib aktiivne ja toimiv turg ning vajadusel saab puudujääva puidu alati turult osta, põlevkiviga see nii ei pruugi olla. Aastased piirangud on ohuks varustuskindlusele, sest teatud sündmuste kokkulangemisel võib tekkida olukord, et detsembris saab limiit täis enne aasta lõppu. Neid riske on õnneks lihtne maandada, näiteks võib aastase piirangu asemel kehtestada mitme aasta piirangu ning sõnastada, et varustuskindluse tagamiseks võib keskmist aastast kogust teatud tingimustel ületada. Lisaks võib anda vastutavale ministrile õiguse määrusega erakorraliselt limiite muuta.

Välistest riskidest tasub mainida nafta hinna volatiilsust. Kui põlevkivi kasutamisega seotud maksud tõstetakse küllalt kõrgeks, võib juhtuda, et nafta hinna languse korral muutub põlevkivist õli tootmine kahjumlikuks ning ettevõtted võivad tegevuse lõpetada. Seeläbi on oht nii vedelkütuste kui ka elektri varustuskindlusele. Seega võib kaaluda põlevkivi maksustamise sõltuvusse seadmist nafta hinnast.

Samamoodi tasub välistest riskidest mainida erinevaid regulatiivseid muudatusi. Näiteks võib mõni Euroopa Liidu direktiiv muuta põlevkivi kasutamise sisuliselt võimatuks. Selliste muudatuste tõenäosust tuleks prognoosida ning seejärel otsustada, kas ehk ei peaks täna põlevkivi rohkem ja kiiremini kasutama.

Vedelkütused

Riskid vedelkütuste varustuskindlusele

Vedelkütuste varustuskindlus kattub transpordisektori varustuskindlusega,
mistõttu on teemat pikemalt käsitletud seal peatükis.

Vedelkütuste varustuskindluse hindamiseks tasub hinnata impordisõltuvust ning –võimekust. Lisaks ka reservide või asenduskütuste olemasolu.

Gaasilised kütused

Riskid gaasiliste kütuste varustuskindlusele

Eesti sõltub maagaasi tarnete osas ühest müüjast – Gazpromist, kes saab määrata maagaasi hinda ja seeläbi maagaasi taskukohasust. Operatiivne varustuskindlus sõltub aga Läti gaasihoidlast, sest kogu talveperioodil kasutatav gaas tuleb sealt. Nii peakski riigi energiapoliitika pöörama tähelepanu tingimustele kuidas meie lõunanaabrid oma gaasihoidlat opereerivad. Eestile on oluline, et gaasihoidla kasutamine toimuks läbipaistvalt ning ka Eesti energiaettevõtetel oleks võimalik seal gaasi hoiustada.

Lisaks tarnekindlusele tuleb tegeleda ka hinnakindlusega, osaliselt aitab seda LNG ehk veeldatud maagaasi terminali rajamine. LNG-terminali tulek võib, aga ei pruugi, gaasihinda alandada. Hinnakindluse saavutamisel ei tasu panna ainust kaarti LNG terminalile, vaid pingutada tuleb ka toimiva regionaalse gaasituru arendamisel, mis võimaluse korral annaks motivatsiooni töödelda ja müüa turule põlevkivi uttegaasi ning võimalikku leitavat kildagaasi.


Väga hea ja põhjaliku ülevaate annab Konkurentsiameti aruanne elektri- ja gaasiturust Eestis 2011. Aruanne on kättesaadav Konkurentsiameti kodulehel. Alljärgnevalt väljavõtted sellest aruandest.


Eesti Gaasivõrk

AS EG Võrguteenus valduses on täna kogu Eesti ülekandevõrk 878 km, sh 36 gaasijaotusjaama (GRS) ja 3 gaasimõõtejaama (GMS) (vt joonis 15) ning 69% jaotusvõrgust - 1436 km, kõik kokku 2314 km. AS EG Võrguteenus rendib lepingu alusel antud gaasivõrgu varad AS-lt Eesti Gaas. AS EG Võrguteenus on maagaasiseaduse mõistes kombineeritud gaasisüsteemi süsteemihaldur, kuna osutab korraga ülekande- ja jaotusteenust ja haldab gaasimõõtesüsteeme riigipiiril.


Bilansiteenuse osutamine

AS Eesti Gaas kui ainuke gaasi importija osutanud tarbijatele ning teistele võrguettevõtjatele gaasi müüjana ka bilansihalduri teenust ehk gaasi müügihind on sisaldanud ka bilansiteenust. Seega puudub ka bilansiteenuse turul igasugune konkurents ning Konkurentsiameti hinnangule ei teki see enne konkureerivate gaasi importijate turule tulekut.


Gaasivarustuse kvaliteet

Gaasivarustuse kvaliteedinõuded kehtestati maagaasiseaduse muudatustega 2007. aasta alguses, mille alusel riketest põhjustatud gaasivarustuse katkestuse järjestikune kestus ei või olla pikem kui 72 tundi ja aastane summaarne katkestuse kestus pikem kui 130 tundi. Katkestuste kestuse üle peab arvestust võrguettevõtja ning Konkurentsiameti ülesanne on kontrollida kvaliteedi nõuete täitmist.
AS EG Võrguteenuse andmetel oli 2011. aastal kokku 708 katkestust, millest 376 olid planeeritud tööde käigus, 255 AS Eesti Gaas müügiosakonna tellimusel ja 77 avariid.
Ühegi katkestuse kestus ei ületanud 12 tundi.


Piiriülesed küsimused

1) Eestil on EL liikmesriikidest gaasivõrgu ühendus ainult Lätiga;
2) Eesti ja Läti gaasisüsteemid on omavahel seotud ülekandetorustikuga Vireši–Tallinn DN 700 PN 55 bar ning sellega on tagatud pidev kahesuunaline gaasivoogude läbilaskevõimalus;
3) gaasi voo suund läbilaskevõimsusega kuni 7 mln m3/24 h (2721 MW) on alati Lätist Eestisse, kuna Eestisse tuleb gaas Lätis asuvast Inčukalnsi maa-alusest gaasihoidlast;
4) gaasi mõõtmine toimub Karksi gaasimõõtejaamas ainult ühesuunaliselt Lätist Eestisse. Plaanid teha Eesti–Läti piiril asuvas Karksi gaasimõõtejaamas alalist kahesuunalist mõõtmist sõltuvad Balti riikide gaasisüsteemide arengust, eelkõige LNG terminali ehitamise asukohast. Kui asukohaks valitakse Soome või Eesti, siis tuleks tagada reversiivse gaasimõõtmise võimalus Karksi gaasimõõtejaamas. Enne LNG regionaalse terminali asukoha otsust ei ole majanduslikult otstarbekas teha mahukaid investeeringuid gaasimõõtejaama rekonstrueerimiseks kahesuunaliseks mõõtmiseks; avariiolukorras Läti gaasisüsteemis varustuskindluse tagamiseks on võimalus suunata gaasivood Eestist Lätisse ilma mõõtmiseta Karksi gaasimõõtejaama möödaviigu (bypass) kaudu;
5) Eestist Lätisse gaasitranspordi võimsus sõltub gaasirõhust Eesti gaasisüsteemis, mis omakorda sõltub sisendrõhkudest teistes piiriületuskohtades Värskas ja Narvas.


Varustuskindlus

Gaasi tarbimine.jpg
Eestis ületab gaasi pakkumine nõudluse. Arvestades Eesti ülekandesüsteemi ühenduste läbilaskevõimet on võimalus gaasi importida oluliselt suuremas mahus, kuid tulenevalt kõrgest gaasihinnast on tarbimine oluliselt vähenenud.'


Tipunõudluse katmine
Gaasi puhul on tipunõudluse katmine normaalolukorras tagatud, küsimusi võib tekkida N-1 avarii korral. Konkurentsiamet on seda oma aruandes uurinud:

Nii Karksi, kui ka Värska on ühendatud sama Pihkva-Riia gaasitrassi külge. Selle tarneahela katkemisel on häiritud tarnevõimekus 11 miljoni kuupmeetri ulatuses ööpäevas. Sel juhul suudetakse katta 7,5% tiputarbimisest. Kui aga AS Tallinna Küte läheb üle reservkütusele, suudetakse katta 101% tiputarbimisest. ... Seega võib järeldada, et Eesti gaasivõrgus N-1 kriteerium, kasutades turumeetmeid, on täidetud.


Tulevikuprognoosid

Eesti maagaasituru arengu võtmeküsimuseks on gaasi kasutamise langustrendi peatamine, mis loob eeldused investeeringute tegemiseks infrastruktuuri ja uute tarnijate turule tulemiseks. Konkurentsiameti hinnangul on infrastruktuuri areng olnud kasin, samas on see ka arusaadav, sest gaasitarbimine on pidevalt vähenenud.

Energia tarbimise tagamine

Tarbijad soovivad energiat tarbida kolmes vormis: 1) elekter; 2) soojus ning 3) transport. Transpordi ja soojuse puhul on tegemist üldjuhul lõpptarbimisega, elektrit kasutatakse üldjuhul aga muundatud kujul.

Elekter

Elektrisüsteemi väärtusahel

Elektrisüsteemi toimimise eeldus on pidev tootmise ja tarbimise tasakaal. Tasakaalu tagamiseks saab kasutada nii suuri kui väikeseid elektrijaamu või tarbimise juhtimist.

Tootmine ja import

Tänane regulatsioon näeb ette varustuskindluse tagamiseks piisava tootmisvaru nõude.

Hetkel näeb võrgueeskiri ette (§13,2 lõige 1), et:

Tarbimisnõudluse rahuldamiseks vajaliku tootmisvaru hinnangu koostab süsteemihaldur lähtudes nõudest, et süsteemi piisavuse varu ei tohi olla väiksem süsteemi päevasest maksimaalsest tarbimisest (tiputarbimine), millele on lisatud 10%-line varu elektrivarustuse tagamiseks ootamatute koormuse muutuste ning pikemaajaliste planeerimata tootmiskatkestuste korral.


Kusjuures süsteemi piisavuse arvutamiseks annab võrgueeskiri (§13,1 lõige 1) valemi:

Varustuskindlus.gif


Kus:

Pvaru – süsteemi piisavuse varu;
Pinst – süsteemis installeeritud netovõimsus;
Pimp – võimsus, mida süsteemihalduri hinnangul on võimalik importida;
Pmittekasut – võimsus, mida ei ole võimalik vajaduse tekkimisel kasutada.
Selle hulka kuuluvad:
1) juhusliku tootmistsükliga elektrijaamad, eelkõige elektrituulikud ja ainult soojuskoormuse
järgi töötavad koostootmisjaamad;
2) keskkonnapiirangute tõttu mittekasutatavad tootmisseadmed;
3) konserveeritud (käivitusaeg pikem kui 168 tundi) tootmisseadmed;
4) kütusepiirangute tõttu mittekasutatavad tootmisseadmed või mittekasutatav netovõimsus;
Prekonstr – rekonstrueerimise või plaanilise remondi tõttu mittekasutatavad tootmisseadmed;
Pavarii – tootmisseadmed, mida ei ole võimalik planeerimatute katkestuste/remontide tõttu kasutada;
Psüsteemiteen – süsteemihalduri käsutuses olevad reservid (näiteks avariireserv);
Peksp – siduvates (garanteeritud) eksportlepingutes sätestatud võimsus;
Ptipukoormus – elektrisüsteemi maksimaalse netotarbimise prognoos koos kadudega.

Seega ütleb võrgueeskiri täna, et elektrisüsteemi varustuskindlus on piisav, kui ülesseatud tootmisvõimsuste ja impordivõimaluste summa ületab 110% prognoositavat maksimaalset päevast tiputarbimist.

Kui tootmisvõimsuste ja impordivõimaluste summa ei peaks enam 110% prognoositavast tiputarbimisest katma, näeb tänane seadusandlus ette võimaluse korraldada konkurss uute tootmisvõimsuste turule tulekuks. Konkurss on sisuliselt toetus kõige elektrijaamale, mis oleks nõus tagama turule kasutatavat võimsust.

Tootmisvõimsuste hindamise juures on mõistlik võtta arvesse erinevate võimsuste töökindluseid. Alljärgnevalt on väljavõte Suurbritannia regulaatori aastaaruandest (töökindlused).


Töökindlused ofgem.jpg


Salvestusvõimekus

Ülekandevõrk

  • Bilansienergia osutamise skeem: raha, ettevõtted, Leedu ettevõtted, mis saab tulevikus
  • Kuidas tekitab probleeme väiketootmisele kehtiv erand, et nad ei pea bilansiplaani esitama

Jaotusvõrk

Jaotusvõrk on tehnilise varustuskindluse seisukohast tarbija jaoks sama oluline nagu põhivõrk või elektri tootmine, kuid "tunnetusliku varustuskindluse" (ingl percieved security of supply) seisukohast on tegemist kordades olulisema infrastruktuuriga. Jaotusvõrgu ülesanne on selgitada tarbijale avariide põhjused ning, mis veelgi olulisem, jätta tarbijale mulje, et ta maksab varustuskindluse kui teenuse eest õiglast hinda.

Varustuskindluse hindamise kriteeriumid

  • Katkestuse kestus
  • Katkestuste arv aastas
  • Katkestuse tõttu tarbimate kWh aastas
  • Katkestuse tõttu tekkinud sots-maj kahju
  • Tarbija tarne katkemise tõenäosus

Lõpptarbijaga suhtlemine

Siin kirjeldada nõuded, mida peab järgima suhtluses lõpptarbijaga:

  • Kui kiiresti vastata
  • Kui kiiresti reageerida
  • ...

Jaotusteenuse hinnapoliitika

Kas solidaarsus või kulupõhisus? need on kaks täiesti erinevat lähenemist.

Täna saab maainimene sama hinna eest kehvemat teenust. Kas see vastab ühiskonna ootustele "õiglusest" ja "solidaarsusest"?

Jaotusvõrgu teenuse hinna kujundamisel on põhimõtteliselt kaks teineteist välistavad põhimõtet: 1) kulupõhine või 2) solidaarsusel põhinev.
Kulupõhine hind tähendab, et tarbija peab katma kõik varustuskindluse tagamiseks tehtud kulud, solidaarusel põhinev hind tähendab, et iga tarbija maksab sama hinda, sõltumata sellest, kus ta paikneb ning millised on tema varustuskindluse tagamiseks tehtud reaalsed kulud.

Kulupõhine lähenemine on teatavas mõttes õiglasem, kuid regionaalpoliitilselt on tegemist problemaatilise lähenemisega. Nimelt on varustuskindluse tagamine sõltuvuses tarbimise mahust, mida suurem on tarbimine, seda väiksemad on kulud tarbitud energiaühiku kohta. Teisisõnu, varustuskindluse tagamise erikulu on maapiirkondades kõrgem kui tiheasustusega piirkondades.

Samas on elektrienergia kättesaadavus teenus, mida võib võrrelda posti-, tervishoiu- või haridusteenusega. Need kõik on elutähtsad teenused, mille kvaliteet ja hind omavad olulisi regionaalpoliitilisi mõjusid, oluliselt kallim või kehvem teenus soodustab inimeste kolimist tiheasustusega piirkondades. See aga on vastuolus Eesti riigi regionaalpoliitika eesmärgiga:

Kõigi piirkondade jätkusuutliku arengu tagamine, tuginedes piirkondade sisestele arengueeldustele ja eripäradele ning pealinnaregiooni ja teiste linnapiirkondade konkurentsivõime kvalitatiivsele arendamisele.

Neid regionaalpoliitilisi eesmärke silmas pidades on selge, et jaotusteenuse hinnapoliitika peab lähtuma solidaarsuspõhimõttest. Pole võimalik ei küsida kõrgemat hinda ega pakkuda sama hinna eest kehvemat teenust ja eeldada, et see ei too kaasa inimeste kolimist suurtesse keskustesse. Sama hinna eest kehvema teenuse pakkumine tähendab automaatselt, et riik soovib maapiirkondadest kujundada suvituspiirkonnad, mitte aga soodustada püsivat majandus- ja elutegevust.

Samas on selge, et ühiskondliku kogukasu vaates on mõistlik suunata varustuskindluse tõstmise investeeringud eelkõige tiheasustusega piirkondadesse ning leida hajaasustusega piirkondade varustuskindluse tõstmiseks alternatiivseid meetmeid. Üheks võimaluseks oleks suunata Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi investeeringud maapiirkondade elektrivõrgu investeeringutesse. Struktuuritoetuste abil on võimalik arendada välja efektiivne ja madalamate püsikuludega võrk, tagades, et investeeringukulu ei tõsta sealsete tarbijate võrgutasusid ebaproportsionaalselt kõrgeks.

Eelpoolkirjeldatud lähenemise rakendamiseks on hädavajalik võtta kasutusele jaotusvõrkude segmenteerimine vastavalt tarbimise geograafilisele paiknemisele. Üks võimalik segmenteerimine oleks:


Talumistasu

  • Täna on talumistasu ebaadekvaatselt väike
  • Tuleb uurida, mis oleks õiglane tasu, et see muutuks motivaatoriks. Samas tuleb arvestada, et see on kulu piirkonna elanikele.
  • Liiga väike talumistasu tähendab, et tuleb pidada liiga palju läbirääkimisi ning kulutada aega ja raha.
  • Eesmärk on rahul maaomanik ja tehtud investeeringud, et oleks tagatud varustuskindlus ja teenuse kvaliteet.

Jaotusteenuse hinnapoliitika muudatusettepanekud

  • Minna üle suuremas ulatuses püsitasul põhinevatele tariifidele. Katta püsitasust kõik varustuskindluse tagamisega seotud püsikulud. Tarbimise suurusest jätta sõltuvusse ainult tarbimismahust sõltuvad kulud.
  • Segmenteerida varustuskindluse nõuded geograafiliste tunnuste alusel.

UCTE-ga liitumine

EE-RU vahelduvvoolu ühenduste korral on transiit juhitamatu ning seeläbi võib tekkida oht Eesti energiasüsteemi varustuskindlusele.

Vaja on kirjeldada põhivõrgu uuendusvajadus varustuskindluse seisukohast. Teha seda UCTE-ga liitumise korral ning tänase olukorra jätkumisel.

Lisada võrdlus, kummal juhul on süsteemiavariide esinemise tõenäosus suurem.

Kirjeldada, mis on tõenäosus, et Venemaa ühendab ennast ühepoolselt lahti, enne kui Baltikum saab liituda UCTE-ga.

Soojavarustuse tagamine

  • Nõuded?
  • Hind
  • Reservkütuste nõue
  • CHPde kulud, kui elektri toetamine ära lõppeb, siis mõjub tootjale raskelt
  • Riigi poliitika on suunatud olemasolevate võrkude ärimudeli säilitamisele.
  • Kas soojavõrkudele on nõuded? Nt ühistu paneb paneelid katusele
  • Hoonete ehitusnõuded
  • CHP-de eelistamine
  • 12-aastased lepingud annavad eelise olemasolevatele katlamajadele

Soojavarustuse saab jagada kaheks: 1) kaugküttevõrkude kaudu tarnitav soojus ning 2) lokaalküte. Riiklikke varustuskindluse tagamise meetmeid on mõistlik rakendada ainult kaugkütte jaoks.

Kaugküttes on oluline tagada kütuste (ka reservkütuse) ning piisava tipuvõimsuse olemasolu.

Transpordi vajaduse tagamine

Energia tarbimine transpordis

Aastal 2011 oli transpordisektori energia lõpptarbimine 22,4 PJ (Eesti Statistikaamet), sellest moodustasid erinevad vedelkütused ca 99%, elektrienergia moodustas alla 1% kogu energia lõpptarbimisest transpordisektoris. On selge, et rääkides transpordisektori energeetilisest varustuskindlusest, on tuleb täna rääkida eelkõige vedelkütuste olemasolust.

Koguseliselt on vedelkütuste kogutarbimine olnud Eestis viimastel aastatel suurusjärgus 1 miljon tonni (+/-5%). Eri kütuseliikide osas on siiski toimunud üsna suured muutused. Kõige suurem vähenemine on tabanud raske kütteõli tarbimist. Vähenemine on toimunud ka põlevkiviõli raske fraktsiooni tarbimises. Kasvanud on diislikütuse ja lennukipetrooli (Jet A-1) tarbimine. Bensiini tarbimine on hakanud viimastel aastatel näitama vähenemist.


Varustuskindluse hetkeolukord

Varustuskindluse seisukohast on Eesti olukord küllaltki vastuoluline. Ühelt poolt on Eesti üks mõnest EL liikmesriigist, kellel puudub rafineerimisvõimekus. Sellest tulenevalt sõltume vedelkütuste osas täielikult impordist. Samal ajal omame põlevkivi näol kodumaist õlitooraine ressurssi. Põlevkiviõli tootmine ja eksport on aasta-aastalt kasvanud ja teadaolevad investeerimiskavad ning turuolukord võimaldavad prognoosida selle valdkonna edasist arengut.

Eesti võttis EL liitumislepinguga endale kohustuse tagada 2010.aasta lõpuks naftapõhiste vedelkütuste julgeolekuvaru. EL ja Rahvusvahelise Energiaagentuuri liikmesriigid on solidaarselt kohustunud säilitama sellist vedelkütusevarude taset, mis võimaldaks tavapäraste tarnekanalite ärajäämisel vähemalt 90 päevasttoimetulekut. Eesti on oma kohustuse täitnud. Riigil on täna 4 kütusekategoorias (diislikütus, bensiin, Jet A-1 ja masuut) varusid kokku üle 240 tuhande tonni ehk ligi 100 päeva tarbeks. Riigi varusid haldab riigiettevõte Eesti Vedelkütusevaru Agentuur (OSPA).


Varude moodustamine, haldamine, kasutamine ja valdkonna rahastamine on reguleeritud vedelkütusevaruseadusega.


Transpordikütuste varustuskindluse riskid

  1. Varude transport. Ligikaudu pool Eesti vedelkütusevarudest on tulenevalt kuluefektiivsusest hoiustatud välisriikides. See tähendab, et varude kasutuselevõtul peame olema võimelised hiljemalt kriisi 6. nädalal korraldama välisvarude Eestisse transportimise.
  2. Kütuse kättesaadavuse tagamine. Kriisi korral peavad varud olema kättesaadavad nii riiklikult prioriteetsetele valdkondadele kui tavatarbijatele.
  3. Varude “ühekülgsus”. Moodustatud varud arvestavad vaid varasemate aastate vedelkütuste tarbimisstatistikat. Arvesse ei ole võetud vajadusi ja võimalusi kütuseliikide asendamiseks.

Alternatiivid vedelkütuste varustuskindluse tagamisel

Sisemaine tootmisvõimekus
Alternatiivina vedelkütuste varu hoidmisele on välja pakutud sisemaise vedelkütuste tootmisvõimekuse ülesehitamist. Põlevkiviõli rafineerimine diiselkütuseks oleks alternatiiv ekspordile ning selles mõttes täiendav tarnekanal, kuid see ei vähendaks Eesti kulusid vedelkütusevaru hoidmisel. Sisuliselt on tegemist meetmega, mis võiks täiendada, kuid mitte asendada vedelkütusevaru hoiustamist.


Õlitööstuse edasine arengud ei vabastaks riiki vedelkütusevaru tagamise kohustusest, sest isegi olukorras, kus Eesti muutuks uute kütuste toel netoeksportijaks, ainult vähendaks meie kohustust, kuid ei vabastaks meid sellest. Euroopa Liidu direktiiv ütleb, et riigi varu kohustus on tasemel, mis vastab vähemalt 90 päeva keskmisele päevasele puhasimpordile või vähemalt 61 päeva keskmisele päevasele sisetarbimisele, olenevalt sellest, kumb kogus on suurem. Seega on tänase lahenduse alternatiivid pigem tehnilist laadi.

Kütusetarbimist vähendavad meetmed Kriisi ajal on võimalik transpordisektori kui terviku toimimise tagamiseks kasutada ka kütustetarbimist vähendavaid meetmeid, nagu nt:

  1. Internetipõhine kaugtöö
  2. Ühistranspordi eelistamine
  3. Maanteedel tippkiiruse piiramine
  4. Isiklike autode ühiskasutus (car sharing)
  5. Isiklike autode kasutamise piiramine
  6. Jne.

Kütusepakkumist suurendavad meetmed Varustuskindlusele omab positiivset mõju ka kriisiolukorras kütuste pakkumist suurendavate meetmete rakendamine, nendeks võivad olla:

  1. Kütuste keskkonnanõuete leevendamine
  2. Kütuste asendamine
  3. Jne.

Varude kasutamine kriisiolukorras

Varude kasutuselevõtmine toimub vaid valitsuse otsusel ja see on reguleeritud määrusega „Vedelkütusevaru haldaja tegutsemispõhimõtted ning vedelkütusevaru haldaja poolt müügikspakutava vedelkütusevaru müümise kord varustamisraskuste korral”. Valitsusel on õigus kehtestada kütuse kättesaamisel asutustele ja ettevõtjatele, kes tagavad riigile elutähtsate teenuste toimimise, vajalik eelis.

Transpordinõudluse varustuspoliitika 2030+

  • Transpordikütuste portfelli mitmekesistamine
  • Vedelkütusevaru hoidmine Eestis
  • Elektrilise transpordi (era- ja ühistranspordi) osakaalu suurendamine
  • Transpordinõudluse vähendamine (kergliikluse osakaalu tõus, efektiivsemad sõidukid, ühistranspordi suurem osakaal)

Uuringuvajadus

  • Mis on tarbimine tulevikus?
  • Kui ruttu, kui suurt taastuvenergia osakaalu tahame?
  • Kuidas suurendada energiatarbimise tervikahela efektiivsust?
  • Mis on energeetika regionaalne vaade?
  • Mis osas teeme koostööd naabritega?
  • Kas ja millal liituda UCTE-ga?
  • Kuidas kasutada rohkem kehva kvaliteediga energiat?
  • Mis osas tahame EL-i energiapoliitikat mõjutada (post 2020)?
  • Mis on riigi poliitika vanade tootmisvõimsuste osas? Renoveerida, lammutada, kasutada?
  • Mis on riigi poliitika vanade hoonete osas? Kuidas eksisteeriv probleem lahendada?
  • Milline on jätkusuutlik turumudel tulevikus (elekter)?
  • Millist transporti arendada, millist piirata?
  • Milline on lokaalkütte heitgaaside mõju inimesele, keskkonnale?
  • Mis saab pärast põlevkivi lõppu?
  • Kas kaugküttepiirkonnas peab olema tarbijal õigus valida, kuidas soojusenergiat saada?
  • Kas riik peab inimesele tagama energia?
  • Kas Eesti tahab olla energiat eksportiv või importiv riik?
  • Kuidas lahendada vastuolu toit vs biokütus?
  • Suured tootmisvõimsused on efektiivsed, kas nendele on ka edaspidi Eesti energiaportfellis koht?
  • Varustuskindluse nõuete ja maksumuse hindamine
  • Kes vastutab varustuskindluse tagamise eest?

On Teil ettepanekuid, kuidas "VARUSTUSKINDLUS" artiklit täiendada? Leidsite infot, mis ei ole enam ajakohane või vajab täpsustamist? Võtke ühendust artikli "VARUSTUSKINDLUS" teemahalduriga MIHKEL HÄRM e-aadressil {{{3}}} või avaldage arvamust selle artikli ARUTELU all.

Personaalsed tööriistad
Energiatalgud Energiaühistud
Nimeruumid

Variandid
vaatamisi
Toimingud
Tööriistad