Energiamajanduse keskkonnamõju 2010-2014

Artikkel Energiamajanduse keskkonnamõju 2010-2014 kirjeldab energiamajandusest tingitud nii otseseid kui ka kaudseid mõjusid keskkonnale aastatel 2010-2014

Valdkonna ülevaade

Primaarenergia tarbimine 2010-2014

Primaarenergia tarbimine on soojuse tootmisel aastail 2010-2014 vähenenud, kuid primaarenergia kogutarbimine on suurenenud. Ressursi- ja energiaefektiivsus pole koostootmisjaamade soojuse toodangu näitel kasvanud. Primaarenergiaga varustatus on perioodil 2010–2014 suurenenud (2010 oli see 64,6 TWh ja 2014 oli 69,4 TWh). Energia lõpptarbimine on samal ajal veidi vähenenud (vastavalt 2010 32,9 TWh ja 2014 32,2 TWh): 2010–2014 on vähenenud soojuse tootmisel ja küttepuidu tarbimine, kaugkütte soojuse toodang ning katlamajade võimsus, katelde arv, võimsus ja toodetud soojus. Energiatehnoloogia ressursi- ja energiaefektiivsuse muutust koostootmisjaamade soojustoodangu (püsib 3–3,5 TWh/a vahel) näitel ei ole aastail 2010-2014 toimunud. Soojuse osatähtsus energia lõpptarbimises on vähenenud kaks protsenti ja moodustab 23 protsenti energia lõpptarbimisest. 1

Rekonstrueeritud hooned 2010-2014

Eestis asuvast 23 616 kortermajast on 90 protsenti (21 400) ehitatud enne 1991. aastat (elamispinna kogumaht on 20 mln m2). SA KredEx korterelamute renoveerimistoetuse otsuse oli 2014. aasta lõpu seisuga saanud 3,1 protsenti enne 1991. aastat ehitatud korterelamutest. Toetuse abil renoveeriti 1,6 miljonit ruutmeetrit köetavat pinda (~8% Eesti kortermajade elamispinnast). Rekonstrueeritud korterelamute energiakasutuse prognoositavat muutust kirjeldab tabel 1. 2

Tabel 1. Korterelamu toetuse statistika 2010–2014 45

Taastuvenergia osakaal 2010-2014

Taastuvenergiast toodetud elektri osatähtsus elektri kogutarbimises, primaarenergia tootmises ja energia kogutarbimises on kasvanud. Tuulejaamade võimsus ja neis toodetud elektrienergia on kasvanud kaks ja pool korda, elektritootmisportfelli on lisandudnud jäätmekütusest biogaas. Hüdroenergiast toodetud elektrienergia toodangu maht on perioodil 2010–2014 jäänud samaks. 3

Energiasäästlike sõidukite ja ühistranspordi kasutus

Aastail 2010–2014 kasvas ökonoomsete sõiduautode (energiaklassid A–C) osakaal ligi kaks korda ( tabel 2). Uutest sõiduautodest moodustasid ökonoomsed sõiduautod (energiaklass A–C) aastal 2005 7,9 protsenti, aastal 2010 29 protsenti ja aastal 2014 55 protsenti. 4

Eesti veondusettevõtete teenuseid kasutas 2014. aastal maanteel, merel, raudteel ja õhus kokku 211 miljonit sõitjat, sellest 92,7 protsenti maanteel, 4,1 protsenti merel, 2,8 protsenti raudteel ja 0,4 protsenti õhus. Sõitjate arv vähenes 2013. aastaga võrreldes kaks protsenti. 5

Sõitjatevedu maanteel vähenes 2014. aastal 3 protsenti ja sõitjaid oli kokku 195,6 miljonit. Neist 85 protsenti ehk ligi 167 miljonit sõitis linnaliinidel (sh trammi ja trolliga). Maakonnaliinidel oli ligi 17 miljonit sõitjat (kasv võrreldes 2013. aastaga 2 protsenti), tellimusvedudel bussiga 5 miljonit (kasv 34%), riigisisestel kaugliinidel 4,4 miljonit (langus 2%) ja rahvusvahelistel liinidel 808 700 (kasv 10%). Uute rongide liiniletulekuga elavnes mullu sõitjatevedu raudteel, kus sõitjate arv oli 5,9 miljonit – 41 protsenti suurem kui 2013. aastal. Riigisisestel raudteevedudel oli 2014. aastal 5,8 miljonit sõitjat (kasv 43%) ja rahvusvahelistel vedudel 97 000 (langus 21%). Veondusettevõtete sõitjakäive kasvas varasema aastaga võrreldes kokku kuus protsenti. Maanteetranspordiettevõtete sõitjakäive vähenes kaks protsenti, ulatudes 2014. aastal 2,6 miljardi sõitjakilomeetrini. 6

Tabel 2. Ökonoomsete sõiduautode (kategooria M1) osakaal 2010. ja 2014. aastal 46,47

Suuremate linnade ja Ida-Virumaa maakonna PM2,5 heitega seotud tervisemõju

Tallinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel tõusis aastail 2011–2014 atmosfääri peenosakeste keskmine sisaldus välisõhus ( tabel 3) ning seetõttu on viimastel aastatel suurenenud nendes linnades eeldatavalt kaasnev tervisemõju. Peenete osakeste sisaldus välisõhus on ka Narvas võrreldes eelmise aastaga tõusnud. Peenete osakeste hulk oli kõrgem nii ühe tunni, ööpäeva kui ka aastakeskmise näitaja osas. Kohtla Järvel ületas ööpäevakeskmine peenete osakeste sisaldus piirväärtust seitsmel korral (aasta varem ühel korral). Kuigi Narvas ei registreeritud 2013. aastal sarnaselt kahele eelmisele aastale PM10 osas ühtegi piirväärtust ületavat kontsentratsiooni, on seal siiski peenete osakeste sisaldus välisõhus märgatavalt tõusnud. 7

Eesti Keskkonnauuringute Keskuse OÜ teostatava 'välisõhu seire põhjal on inimtervise seisukohast kõige ohtlikum peenete osakeste sisaldus sissehingatavas õhus, kuna erinevad uuringud, ja Euroopa Komisjoni seisukoht näitavad, et peenete osakeste puhul ei ole olemas vähimat ilma mingisuguse riskita saastetaset'. Osakeste tasemeid kasvatab, lisaks transpordile ka puukütte osakaalu suurenemine muude kütteviiside (elekter, kütteõli jms) kallinedes. Kokku põhjustavad ülipeened osakesed välisõhus Eestis hinnanguliselt keskmiselt 600 varajast surma aastas, mis lähtuvalt erinevatest tegurites jääb usalduspiiride (95% CI=155–1061 juhtu) vahele. See teeb kokku 8312 (2234–14 608) kaotatud eluaastat aastas, ning keskmine oodatava eluea kaotus elaniku kohta on ligi viis kuud. Suurim oli oodatava eluea langus suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, ja Kohtla-Järve ning mõnevõrra kõrgem Ida-Virumaa piirkonnas üldiselt. Olmekütmise osas on näiteks Põhjamaades toetatud vanade ja ebaefektiivsete küttekollete väljavahetamist ja renoveerimist riiklikul tasemel. Antud tegevuse toetamine omaks lisaks õhukvaliteedi ja sotsiaalmajanduslikule aspektile olulist positiivset mõju ka eramute tuleohutusele. 8

Tabel 3. Ülipeente osakeste (PM2,5) aastakeskmine sisaldus μ?m3) Tallinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel viiel viimasel aastal 48

Välisõhu saasteainete teke

Eestis on Euroopa madalaim linnade õhusaastatus. Välisõhu pidevseire andmetel on õhk Eestis puhas, enamik probleeme on lokaalset laadi. Peamised õhusaasteallikad on energiamajanduses liiklus (nii heitgaasid, kui ka teekatte ja rehvide kulumisel tekkivad peened osakesed) ning olmekütmine (eeskätt ahiküte). Probleemseimad saasteained on peenosakesed. Õhukvaliteet on probleemseim Ida?-Virumaal, eelkõige Kohtla?-Järve linnas teatud spetsiifiliste saasteainete osas, suurimateks mõjutajateks sealne põlevkivitööstus ning keemiatööstus. 'Probleemsete saasteainete (NOx, SO2, LOÜ ja PM2.5) heitkoguste vähendamise kohustus aastail 2005–2020 on seatud Göteborgi protokolliga ( tabel 4), Euroopa puhta õhu programmist tulenevad õhuheite vähendamise kohustused aastaks 2030'. Eesti on ühinenud piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni püsivate orgaaniliste saasteainete protokolliga, juba hetkel ületab Eesti PAH-ide ja HCB piirkoguseid ning seda eelkõige puidu suurenenud kasutamise tõttu eramajade kütmisel. PAH (polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud) ja HCB (heksaklorobenseen) riiklik mõõtmis- ja seiremetoodika on täiendamisel. 9,10,11,

Aastal 2012 tekitas energiasektor 99,9 protsenti vääveldioksiidi (SO2) heitest ja 91,6 protsenti lämmastikoksiidide (NOx) heitest. Tabelis 4 on esitatud Eesti riiklikud saasteainete vähendamise kohustused ja saasteainete heitkoguste senine vähenemine Genfi ?????? piiriülese õhusaaste konventsiooni protokollide järgi aastateks 2005–2020. 12,13

Tabel 4. Genfi (1979)???? piiriülese õhusaaste konventsiooni protokollide aastateks 2005–2020 Eestile riiklikud saasteainete vähendamise kohustused ja saasteainete heitkoguste senine vähenemine 49

Mõju kliimamuutustele

Praegune rahvusvaheliselt kokku lepitud eesmärk on temperatuuri tõusu hoidmine alla 2 °C. Liikumaks Eesti pikaajalise kliimapoliitika visiooni suunas vähendada kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 80 protsenti aastaks 2050 võrreldes 1990. aasta tasemega on koostamisel kliimapoliitika põhialused aastani 2050. Eesti Vabariik täitis talle Kyoto protokolliga pandud kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguste vähendamise kohutustust vähendada heitkoguseid kaheksa protsenti võrreldes 1990. aastaga aastatel 2008–2012. Eesti keskmine KHG heitkogus aastas elaniku kohta ületab EL 27 liikmesriigi keskmist 1,7kordselt. Selle peamine põhjus on väga süsinikumahuka põlevkivi kasutamine energeetikasektoris. Eesti KHG heitkogus moodustab pool protsenti EL-riikide KHG koguemissioonist. Perioodil 1990–2012 vähenes KHG heide energiasektorist 53,1 protsenti. Samas alates aastast 1995 pole energiasektori KHG heide oluliselt vähenenud, olles vahemikus 15–18,3 miljonit tonni aastas. Transpordis on KHG heide olnud 2–2,3 miljonit tonni aastas alates aastast 2002. 14,15,16,17,18

Aastal 2012 oli suurima sisaldusega kasvuhoonegaas Eestis süsinikdioksiid (CO2), mis moodustas 89,01 protsenti kasvuhoonegaaside koguemissioonist, dilämmastikoksiid ehk naerugaas (N2O) moodustas 5,26 protsenti ja metaan (CH4) 4,85 protsenti. Sünteetilised gaasid (osaliselt halogeenitud fluorosüsivesinikud, fluoroklorosüsivesinikud, väävelheksafluoriid SF) ehk F-gaasid moodustasid 0,88 protsenti koguemissioonist. Energiasektor tekitas 87,94 protsenti KHG koguemissioonist, põllumajandus 6,91 protsenti, tööstusprotsessid 3,45 protsenti, jäätmed 1,6 protsenti ning lahustite ja muude toodete kasutus 0,1 protsenti. Kui suur osa energeetika heitkogustest tuleneb fossiilsete kütuste laialdasest tarbimisest elektri ja soojuse tootmisel, siis metsa- ja maakasutussektor (LULUCF) on reeglina süsinikdioksiidi siduja. Antud sektori mõju arvestades oli Eesti netoemissioon 2013. aastal ligikaudu 21,4 miljonit tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti. 19,20

Aastast 2013 algas EU ETS-i (European Union Emissions Trading Scheme) kolmas 8aastane kauplemisperiood, mis oma kestuselt on võrreldes eelnevate perioodidega pikem ning on muutunud lubatud heitkoguste ühikute (LHÜ-de) taotlemise põhimõtted. Sel kauplemisperioodil minnakse valdavalt üle enampakkumistele ning järk-järgult vähendatakse tasuta LHÜ-de eraldamist EU ETS-i kuuluvatele käitistele. Aastal 2013 kasvas kauplemissüsteemi kuuluvate ja mitte kuuluvate käitiste (ETS ja non-ETS sektori) KHG emissioon võrreldes aastaga 2012 2,3 miljoni tonni võrra. Samas kasvas aastal 2013 primaarenergiaga varustatus. 21,22,23

Kliimamuutuse mõju

Õhutemperatuur on Eestis 20. sajandi teises pooles tõusnud kiiremini kui maailmas keskmiselt. Perioodil 1966–2010 oli kliima soojenemine eriti intensiivne. Aasta keskmine temperatuur on tõusnud 1,8 kraadi võrra. Kütteperioodi (oktoobrist–aprillini) keskmine õhutemperatuur on viimasel 40 aastal tõusnud 1,2 kraadi. Eesti kliimamuutustega kohanemise arengukava, sh valdkonnapõhised meetmed on alles koostamisel. Arengukava koostamise aluseks on globaalsed kliimastsenaariumid. ÜRO valitsuste vahelise kliimapaneeli (IPCC) uusima raporti AR5 jaoks tehti globaalsed kliimastsenaariumid RCP4.5 ja RCP8.5 24,25,26,27:

  1. RCP4.5 – soovitatav põhistsenaarium; mõõdukas, riikide poolt olulisi leevendavaid meetmeid eeldav stsenaarium.
  2. RCP8.5 – soovitatav lisastsenaarium; pessimistlik, nõrk riikidevaheline koostöö ja valdavalt süsinikul põhinev majandus.

Tabelites ( tabel 5, tabel 6 ning tabel 7) on esitatud globaalsetest kliimastsenaariumidest lähtuvad keskmise õhutemperatuuri, keskmise sademete hulga ja maapinnale jõudva lühilainelise kiirguse muutuste projektsioonid 21. sajandi lõpuks Eestis.

Projektsioonid 21. sajandi lõpuks näitavad olulist lumikatte kahanemist. Kontrollperioodil 1971–2000 on aprillis keskmiselt üks kuni kuus päeva lund. RCP4.5 stsenaariumi kohaselt on aprillis lume võimalus väga väike, samuti RCP8.5 stsenaariumi korral. Märtsis on RCP4.5 lume hulk võrreldes kontrollperioodiga vähenenud rohkem kui 10 päeva, RCP8.5 korral kuni 15 päeva, ulatudes harva üle viie päeva. Jaanuaris-veebruaris on RCP4.5 lumikate samuti vähenenud vähemalt 10 päeva, ulatudes keskeltläbi vähem kui 15 päevani, mis sisuliselt tähendab püsiva lumikatte puudumist. Rohkem kui pooltel päevadel võib lund kohata ainult üksikutes piirkondades Kirde-Eestis. RCP8.5 järgi on jaanuaris-veebruaris lumikatte kestus reeglina alla 10 päeva. Merejää muutuste prognooside kohaselt on 2080 aastateks tüüpilisel talvel enamus Läänemerest jäävaba. Aastail 2060–2090 on möödunud lähikümnenditega võrreldes merepinna temperatuur Eesti rannikuvetes talvel ja kevadel 2,1–2,8 °C soojemad ning suvel ja sügisel 1,0–2,0 °C soojemad. See juures on soojenemine suurem Soome lahes. Keskmiseks maailmamere taseme tõusuks aastateks 2081–2100 stsenaariumi RCP4.5 korral 32–63 sentimeetrit ja RCP8.5 korral 45–82 sentimeetrit. 2100. aastaks prognoositakse Euroopa järvede sh Eesti järvede veetemperatuuri tõusu 2–7 °C võrra. Siseveekogude tase on seotud jõgede äravooluga. Prognoositud lumikatte vähenemise tõttu on tuleviku jaoks modelleeritud maksimaalsed äravoolud ja seega ka maksimaalsed veetasemed praegusest madalamad ja aasta jooksul ühtlasemalt jaotunud, nii et kevade kõrval muutub oluliseks suurvee ajaks sügis. Suvise miinimumäravoolu perioodi pikemaks muutumise tõttu suureneb võimalus väikeste ojade ja jõgede ülemjooksude kuivamiseks.

SA Säästva Eesti Instituut Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse, Eesti Maaülikooli Tehnikainstituudi ja Balti Keskkonnafoorumi 2015 koostatud kliimamuutustega kohanemise uuring89 märgib seoses kliimamuutustega järgmist 28:

  1. Ei kaasne märkimisväärset mõju transporditaristule, elektrivõrgule (aastaks 2025 ulatub maa- ja õhukaabli osatähtsus juba enam kui 75 protsendini ning võib ennustada, et hiljemalt aastaks 2050 on see 100 protsenti), gaasivõrgule, elektri- ega soojuse tootmisvõimsustele.
  2. Hoonetes väheneb küttevajadus (sh kaugküttesoojuse tarbimismahud) ja kasvab jahutusvajadus ning sisekliima on mõjutatud kasvavast sademete hulgast ja õhuniiskusest.
  3. Päikeseenergia ressurssi ja selle kasutamist mõjutavate kliimategurite suuremad muutused langevad enamasti talveperioodile, kui päikeseenergia ressurss on väike ja seetõttu on kliimamuutuste mõju päikeseenergia ressursi kasutusele väike.
  4. Summaarselt on mõjud tuuleenergiaressursile positiivsed, kuid mõned kliimamuutused (sh jäitepäevade arvu kasv, äärmuslike kliimasündmuste sagenemine, sademete hulga kasv) raskendavad tuuleenergiaressursi kasutamist.
  5. Välistada ei saa maailmas mageda ja puhta vee süveneva nappuse, mageveega kauplemise ega karmistuvate keskkonnanõuete mõju Eesti hüdroenergiaressursi kasutusele.

 

Tabel 5. Õhutemperatuuri projektsioonid 2 meetri kõrgusel 21. sajandi lõpuks EURO-CORDEX mudelansambli alusel, °C 50

Tabel 6. Muutus keskmises sademete hulgas (%) aastaaegade ja terve aasta lõikes, mis on saadud erinevate kliimamudelite põhjal aastateks 2040-2070 ja 2070-2100 võrreldes perioodiga 1971-2000 Eesti ala jaoks 51

Tabel 7. Maapinnale jõudva lühilainelise kiirguse suhteline muutus aastaaegade kaupa võrrelduna kontrollperioodiga (1971-2000) kogu Eesti lõikes keskmistatuna, % 52

Mõju bioloogilisele mitmekesisusele

Aastal 2012 oli energiamajanduse (elektri- ja soojusmajanduse, transpordisektori) tõttu hävimisohus 7,5 protsenti kõigist ohustatud liikidest Eestis. Seejuures on arvestatud muuhulgas taastuvate energiaallikate (mets ja rohtne biomass) kasutuse, transpordisektori infrastruktuuri ja liikluse mõjuga ökosüsteemidele. Kokku on punase raamatu andmetel Eestis ohustatud umbes kolmandik hinnatud liikidest ja umbes kolm protsenti kõigist registreeritud liikidest. Lisaks viitavad kompleksindeksid näiteks nii metsalindude kui ka põllulinnustiku arvukuse langusele Euroopas, sh Eestis. Arvukuse vähenemise põhjuseks on tõenäoliselt elustikku mittesoosivad muutused metsa- ja põllumajanduses. 29,30

Eestis on enim ohustatud metsade elupaigad ja liigid eelkõige metsamajandusliku tegevuse tõttu ( tabel 8). Eesti viimaste aastate raiemaht jääb alla puidu juurdekasvu, kuid aastail 2010–2012 püsis raiemaht üle 10 miljoni kuupmeetri aastas. Seetõttu võib eeldada varasemate aastatega võrreldes suuremat mõju metsaelupaikadele ja -liikidele. Küttepuit moodustas aastal 2013 raiest 27,3 protsenti ja potentsiaalselt küttena kasutatavad raiejäätmed ja raie mittemetsamaalt veel kokku 8,2 protsenti ehk energeetiliselt kasutatav puit kokku kolmandiku raietest. <ref name="Mets2020> Eesti metsanduse arengukava aastani 2020 ,31,32

Metsaökosüsteemide looduslikkusele ja nende elurikkusele on Eestis suurimaid survetegureid uuendusraie (nii metsade noorendajana, loodusliku struktuuri lõhkujana kui ka killustajana) ja metsakuivendus. Üldine metsaraie mõju ilmneb mitte niivõrd raiemahtudes (mis on selgelt madalamad kui juurdekasv), vaid raiutavate puude vanuses, elupaikade struktuurielementide looduslikkuse lõhkumises ja uuendusraiete killustavas mõjus. Eesti metsaökosüsteemid noorenevad ja nende struktuur elupaikadena kaugeneb looduslikkusest. Kuna vanad looduslikud metsad on võrreldes küpsete majandusmetsade, taastuvate metsade ja raielankidega kõige elurikkamad, siis vähendab vanade metsade kadumine ka metsaökosüsteemi elurikkust ja kahjustab toitumisahelate tervise halvenemise tõttu ka ökosüsteemi teenuseid, mida metsad pakuvad. Samuti on vanade metsade kadumine toonud kaasa ka looduslikele metsaökosüsteemidele omaste liikide kadumise, kuna paljud neist on kitsalt kohastunud elutsema vaid vanades looduslikes metsades (n-ö elupaigaspetsalistid, nagu kopsusamblik, musttoonekurg, metsis, lendorav jne) ning nende kohanemisvõime uute oludega on madalam kui elupaigavalikul tolerantsematel liikidel (n-ö elupaigageneralistid, nt merikotkas, hiireviu jne). Seetõttu on aga omakorda muutumas ka metsaökosüsteemide toitumisahelad ja võib prognoosida suuri muutusi metsaökosüsteemide pakutavates teenustes.

Teine tähtis raiemõju on lageraiete paiknemise ja metsaveoteede rajamise tagajärjel killustunud metsamassiivid, mis mõne liigi (nt lendorava) jaoks on muutunud otseselt asurkonda hävitavaks. Kuivenduse mõjuga on Eesti metsadest ligi 30 protsenti. Neist kaitstavatel aladel veidi üle 10 protsendi. Kõige rohkem on kuivendusmõjuga segametsi, järgnevad okas- ja lehtmetsad. Otseselt metsakuivenduse mõjul on Eestis tekkinud sekundaarse kasvukohatüübina kõdusoometsad, mida ei ole varem looduslikult olemas olnud ja mille elustik, toitumisahelad ja ka ökosüsteemi teenused on seetõttu samuti ettearvamatult alles kujunemisjärgus. Kuivendusel metsades on aga peale otsese elupaigamuutuse ka suur elurikkust vähendav mõju - kuivenduskraavitus muudab metsa senist looduslikku veerežiimi.? Looduslikud metsaveekogud kaovad vähehaaval ja veekogude kui elupaikade mitmekesisus väheneb. See omakorda vähendab veekogudega seotud liikide, nt kahepaiksete elurikkust metsades ja hävitab lõpuks ühe olulise lüli metsade toitumisahelates. Kokkuvõttes kahjustuvad ja hävivad mitmed metsaökosüsteemide pakutavad teenused. 33

Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on suurim maailma ähvardav keskkonnaoht kliimamuutuste kõrval, ning need kaks tegurit on omavahel lahutamatult seotud. Seetõttu metsa kasutuse kavandamisel ja kasutamisel tuleb meeles pidada, et 'kui puidu kasutus näiteks ehitises seob süsinikdioksiidi' (ehitises seob 1 m3 puidu kasutamine ligi 1,2 tonni CO2 aastas), siis puidu põletamine eraldab süsinikdioksiidi atmosfääri. 34,35

Tabel 8. Ohustatud elupaigad ja olulisemad ohutegurid 53

Mõju sisekliimale ja tervisele

88 protsenti kortermajadest on ehitatud enne 1991. aastat ja 78 protsenti nõukogude ajal aastatel 1946–1990. Korterelamute eluruumide pinnast ligi pool asub Harju maakonnas, ligi 15 protsenti Ida-Viru maakonnas ja 10 protsenti Tartu maakonnas. 96 protsenti Eesti elamufondist kuulub eraomandisse ja seetõttu on rekonstrueerimisotsuse tegemisel üks põhinäitaja leibkondade sissetulekute tase. Eestis rekonstrueeriti SA KredEx toetuste abil aastail 2010–2014 korterelamutest 3,1 protsenti ehk 663 korterelamut ja 8 protsenti korterelamute elamispinnast: Harju maakonnas 5,47 protsenti; Tartu maakonnas ligi 4 protsenti; Pärnu maakonnas, Rapla maakonnas ja Lääne-Viru maakonnas 2–3 protsendi vahel ning teistest maakondades alla 2 protsendi korterelamutest. SA KredEx poolt perioodil 2010–2014 väljastatava korterelamute rekonstrueerimise toetuse sihtrühm on enne 1993. aastat ehitatud vähemalt kolme korteriga elamud. 36

Rekonstrueeritud korterelamu sisekliima nõuetele vastavuse uuring näitab, et rekonstrueerimisel tehtavate vigade tõttu kavandatud sisekliima klassile II vastavus ei ole sajaprotsendiliselt tagatud, kuid sisekliima parameetrid sisetemperatuur ja siseõhu süsinikdioksiidi sisaldus on siiski paranenud võrreldes rekonstrueerimise eelse seisundiga. 20 kortermajas standardi EVS-EN 15251 kohase renoveerimise järel sisekliima analüüsil selgus, et kõige keerulisem on saavutada rahuldavat õhuvahetust (analüüsitud hoonetes oli vaid mõnes korteris tagatud rahuldav õhuvahetus). Põhjustena toodi ventilatsiooni puudulik kavandamine, tehnilise lahenduse teostus ja kasutamine. Loomuliku ventilatsiooniga ei ole võimalik tagada nõuetekohast õhuvahetust, kuid soojustagastusega ventilatsiooniseadmeid ei kasutata projekti kohaselt seadme täiskiirusel töötamisega kaasneva müra tõttu. Ruumide ventileerituse hindamise indikaatorina kasutatakse süsihappegaasi kontsentratsiooni siseõhus. Ventilatsioonil on tähtis roll ka siseõhu suhtelise niiskuse taseme hoidmisel. 37,38

Aastail 1990–2010 ehitatud, 25 n-ö uue korterelamu ehitustehnilise seisukorra analüüsi tulemusel selgus, et korterelamute sisekliima II klassi üldõhuvahetuse tasemele vastab 12 protsenti analüüsitud korteritest. Vaid 16 protsenti uuritud hoonetest vastas tänapäevasele energiatõhususe nõudele ( energiamärgis C). Soojuserikao väärtus erines 2,5 korda, olenedes hoone kompaktsusest. 39

Lähtudes eelnevast võib järeldada, et energiasäästu saavutamise meetmed ei ole seni aidanud piisavalt tagada rekonstrueeritud hoonete sisekliima nõuetele vastavust, mistõttu saab eeldada, et senine sisekliimaga seotud tervisemõju pole oluliselt muutunud.

Imporditud energia osakaal 2010-2014

Kütuste impordimaht on kasvanud 1,5 korda ja moodustas aastal 2014 kokku 30,6 TWh. Elektrienergia toodang vähenes 0,5 TWh, olles aastas 2014 12,4 TWh, impordi osakaal on kasvanud 2,6 TWh võrra, olles aastal 2014 3,7 TWh ning ekspordi osakaal on kasvanud ligi 2 TWh võrra, olles aastal 2014 6,4 TWh. Energiasõltuvusmäär oli aastal 2014 rekordiliselt madal – 9,8 protsenti. Energiasõltuvusmäär näitab imporditud energia osatähtsust energiavajaduse rahuldamisel ja see arvutatakse imporditud ja eksporditud energia vahe suhtena kogutarbimisse. 40

Energiajätkusuutlikkus 2012-2014

World Energy Council poolt energia jätkusuutlikkuse indeksi alusel koostatud riikide nelja aasta edetabelis on liidripositsioon kõigil aastatel olnud Šveitsi käes. Šveitsi puhul tuuakse välja, et riigi elektritoodang fossiilkütustest moodustab vaid kaks protsenti ja riigis on madal saastatuse tase. Aastal 2014 moodustasid esikolmiku Šveits, Rootsi ja Norra. Energia jätkusuutlikkuse indeksi alusel on Eesti positsioon kolme aastaga langenud kümme kohta: aastal 2014 oli Eesti 129 riigi seas 75. kohal, sh energiajulgeolekult 71., energia kättesaadavuselt 68. ja keskkonna jätkusuutlikkuse tagamisel 115. kohal (keskkonna jätkusuutlikkuse tagamisel on Eesti tõusnud 2 kohta). Eesti positsiooni on mõjutanud bensiini ja elektri hinna tõus. Positsiooni parandamiseks pakuvad edetabeli koostajad välja, et Eesti elektritootmises on oluline kasvatada taastuvate energiaallikate osakaalu, ehitada välja ühendused naaberriikidega ja diisli vajaduse katmiseks toota sellest suur osa põlevkiviõlist. 41,42

Haldusvõimekus ja keskkonnateadlikkus

Haldusvõimekus soojusmajanduse kavandamisel ning inimeste üldine keskkonnateadlikkus on järjest paranenud. 2015. aasta augustikuu seisuga oli soojusmajanduse (energiamajanduse) arengukava olemas 43 omavalitsusüksusel, mõnel omavalitsusüksusel on energia- või soojusmajanduse arengukava valmimas 2015. aasta jooksul. 147 omavalitsusüksusel on energia- või soojusmajandus kajastatud üldarengukavas. 23 omavalitsusüksusel pole energia- või soojusmajanduse arengukava valminud ning samuti puudub kajastatus üldarengukavas. Eesti elanikkonna hinnangud ja suhtumine keskkonda aastal 2014 on võrreldes aastaga 2012 kogu vastajaskonna seisukohalt rohkem või vähem paranenud, sh 43:

  1. Enamik vastajaskonnast (90%) nõustus väidetega, et loodust säästmata ei saa majandust järjepidevalt arendada, keskkonna olukord on otseselt seotud elukvaliteediga ning looduskaitsealasid ja rahvusparke tuleks rahvale rohkem tutvustada.
  2. 77 protsenti vastajatest oli nõus, et Eesti inimesed on muutunud keskkonnateemade osas tähelepanelikumaks.
  3. Vastajaskond jagunes peaaegu võrdseteks vastasleerideks küsimuses, kas Eesti metsi majandatakse targalt.
  4. Hinnates viit energiaallikat keskkonnasõbralikkuse, hinna ja riigi energeetilise julgeoleku poolest eelistati vastuste kokkuvõttes endiselt kõigis aspektides puitu ja tuuleenergiat; võrreldes 2012. aastaga on veidi suurenenud puidu maine odavuse ja riigi julgeoleku, veidi langenud keskkonnasõbralikkuse seisukohalt, kõikide energiaallikate puhul peale gaasi on veidi tõusnud hinnang riigi julgeoleku aspektile.
  5. Valides energia tootmise kolme olulisema variandi vahel, jagasid vastuste kokkuvõttes peaaegu võrdselt esimest-teist kohta tootmise võimalikult väike kahju keskkonnale (esikoht 41%) ja tootmise odavus (40%), sõltumatus välismaistest allikatest oli enamiku vastajate (52%) arvates väärt kolmandat kohta.

90 protsenti vastajaskonnast peab ennast keskkonnateadlikuks, sh 20 protsenti koguni väga, Eesti elanikkonda tervikuna peab keskkonnateadlikuks 67 protsenti vastajatest – see arvamus on aasta-aastalt paranenud (2010. aastal 45%, 2012. aastal 60%). 44

Täiendavat lugemist

Aasta

Kategooria

Pealkiri

2015

Aruanne

Eesti energiamajandus 2015

Viited


  1. Eesti Arengufond. Eesti energiamajandus 2015↩︎
  2.  
  3.  
  4. Maanteeamet. Maanteeamet↩︎
  5.  
  6. Eesti Statistika. Eesti statistika aastaraamat 2015↩︎
  7. Kaukver, K., Keskkonnaagentuur. Tallinn 2015. Eesti keskkonnaseire 2013↩︎
  8. Orru, H., Tartu Ülikool. Tartu 2011. Välisõhu kvaliteedi mõju inimeste tervisele - peentest osakestest tuleneva mõju hindamine kogu Eesti lõikes↩︎
  9. Eesti tervise ja heaolu näitajate ülevaade 2000–2010, linnade 2009. aasta keskmise peetolmu kontsentratsiooni alusel↩︎
  10. Keskkonnaagentuur. Keskkonnaülevaade 2013. Välisõhk↩︎
  11. Maasikmets, M., Laasma, T. Elektritootmise, põlevkiviõli tootmise, soojusvarustuse ja transpordi energiakasutuse stsenaariumidega kaasnevate atmosfääri peenosakeste PM2.5 ja muude õhusaasteainete leviku ning kasvuhoonegaaside tõttu õhukvaliteedi muutuste prognoosimine ajavahemikule 2012–2050↩︎
  12. Keskkonnaagentuur. Estonian Informative Inventory Report 1990-2012. Õhusaasteainete NOx, SO2, LOÜ ja PM2.5 heitkogused, vt tabel 2.1↩︎
  13.  
  14. Keskkonnaagentuur. Keskkonnaülevaade 2013. Ilmastik ja kliimamuutused↩︎
  15. Keskkonnaministeerium. Kliimapoliitika põhialused aastani 2050↩︎
  16. Keskkonnaministeerium. Kyoto protokoll↩︎
  17. Keskkonnaministeerium. Greenhouse Gas Emissions in Estonia 1990-2012. National Inventory Report under the UNFCCC↩︎
  18. Eesti Statistika. Eesti statistika aastaraamat 2013. Keskkond↩︎
  19.  
  20. Keskkonnaministeerium. Kasvuhooneefekt ja kasvuhoonegaasid – mis need on?↩︎
  21. Keskkonnaministeerium. Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteem↩︎
  22. Keskkonnaministeerium 2015.↩︎
  23. Keskkonnaministeerium. Greenhouse Gas Emissions in Estonia 1990–2013. National Inventory Report↩︎
  24. Keskkonnaministeerium. Eesti kuues kliimaaruanne↩︎
  25. Eesti Arengufond. Kaugkütte energiasääst↩︎
  26. Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Arengukava - Miks on meil vaja kliimamuutustega kohanemise arengukava?↩︎
  27. Lepingulise töö aruanne projekti „Eesti riikliku kliimamuutuste mõjuga kohanemise strateegia ja rakenduskava ettepaneku väljatöötamine” lisana Eesti kliimastsenaariumid aastani 2100. Eesti tuleviku kliima stsenaariumid aastani 2100↩︎
  28. Eesti taristu ja energiasektori kliimamuutustega kohanemise strateegia lõpparuanne. Tallinn: SA Säästva Eesti Instituut, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, Eesti Maaülikooli Tehnikainstituut, Balti Keskkonnafoorum, 2015↩︎
  29. Möldre, I. Energiamajanduse arengukava aastani 2013 keskkonnamõju strateegiline hindamine↩︎
  30. Keskkonnaagentuur. Eesti keskkonnaseire 2013↩︎
  31. Keskkonnaagentuur. Aastaraamat. Mets 2013. Tartu 2014↩︎
  32. Eesti metsa- ja puidutööstuse liit. lk 6↩︎
  33. Keskkonnaagentuur. Keskkonnaülevaade 2013. Looduslik mitmekesisus↩︎
  34. Bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020↩︎
  35. Espenber, S. Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madala süsinikuga majanduse suunas aastaks 2050. 2013↩︎
  36.  
  37. Tallinna Tehnikaülikool. Sõpruse pst 244, Tallinn, korterelamu renoveerimisjärgne uuring. 2014↩︎
  38. Kõiv, T.-A. Rekonstrueeritud korterelamute sisekliima ja energiatarbe seire ja analüüs ning nende vastavus standarditele ja energiaaudititele. Lõpparuanne Tallinn↩︎
  39. Kalamees, T. Eesti eluasemefondi ehitustehniline seisukord - ajavahemikul 1990-2010 kasutusele võetud korterelamud. Lõpparuanne Tallinn 2012↩︎
  40. Statistikaamet. Statistikaameti andmelehed KE02, KE03, KE36↩︎
  41. World Energy Council. 2014 Energy Trilemma Index. Benchmarking the sustainability of national energy systems↩︎
  42. World Energy Council. Energy Trilemma Index↩︎
  43. Soojusmajanduse arengukavad Eesti kohalikes omavalitsustes↩︎
  44. Turu-uuringute AS. Eesti elanike keskkonnateadlikkus. Eesti elanikkonna uuring. 2014↩︎
  45. Lauri, M., SA KredEx. Korterelamute renoveerimisturu ülevaade ja perioodi 2010–2014 korterelamute rekonstrueerimistoetuse mõju analüüs↩︎
  46.  
  47. Jüssi, M. Energiasästupotentsiaal Eesti transpordis ja liikuvuses ↩︎
  48. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse OÜ. Eesti Keskkonnauuringute Keskus↩︎
  49. The United Nations Economic Commission for Europe (UNECE). GenfI (1979) konventsiooni protokollid?↩︎
  50.  
  51.  
  52.  
  53. Punane raamat arvudes↩︎