Hüdrofrakkimine on madala läbilaskvusvõimega maardlates kasutatav tehnoloogia, mis töötati algselt välja juba 1940ndatel aastatel ja mis praegu on laialt levinud.
Gaasi kiltkivist kättesaamise protsess:
- 1. Toimub vertikaalne puurimine, et jõuda kildakihini (asub tavaliselt 2...3 km sügavusel maapinnast).
- 2. Puurimine jätkub horisontaalselt umbes kilomeetri ulatuses vertikaalsest puuraugust edasi ning puuraugu vertikaalsed ja horisontaalsed osad kaetakse terasest manteldusega ja tsementeeritakse.
- 3. Mantelduse horisontaalne pikendus perforeeritakse lõhkeaineid kasutades ning seejärel viiakse sellesse kõrgsurve all vett koos liiva ja lisaainetega.
- 4. Vesi kohtub perforatsioonide kaudu kiltkiviga ja tekitab kivimisse terve hulga väikseid lõhesid (ingliskeelne termin „fracking” tuleb sõnast „fracture” – lõhe).
- 5. Vees sisalduv liiv hoiab lõhed avatuna, sellal kui kemikaalid aitavad gaasi kivimist eraldada.
- 6. Sisse pumbatud vesi voolab tagasi pinnale, kui surve pärast tootmisprotsessi lõpetatakse.
- 7. Gaas väljub puuraugu kaudu..
Allikas:
''Euroopa Liidu Regioonide Komitee keskkonna, kliimamuutuste ja energeetika komisjon. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohad kilda- ja kinnisgaasi ning põlevkivi- ja kinnisõli kasutamise kohta (mittekonventsionaalsed süsivesinikud). Töödokument 2013.